Viieteistkümnes päev, N: 03.08.00
Brasov- Ploiest- Bukarest
Kop-kop-kop. Hommik käes ja tüdruksõber tahab tööle minna. Pakime kähku ennast kokku ja tüdruk viskab meid taksoga otse vanalinna, mis paistab teistest Rumeenia linnadest hoopis erinev. Kuna tegemist on põliste Ungari aladega, siis on ka Brasov pigem Mittel-Europa kultuuriruumi kui ortodoksse oriendi nägu. Keskväljak teeb aga südame soojaks, kuna meenutab kangesti meie kalli pealinna raekojaplatsi.
Kuigi on varajane hommikutund, tuiab barokkstiilis majadest ääristatud tänavatel ka kenake hulk turiste- kõigil kotid selja asemel kõhu peal. Ilmselt on zap-zarapi hirm ka neid nakatanud ning kuigi vilavate silmadega potentsiaalseid bandiite näha pole, järgib Kadri peagi nende eeskuju ja sätib samuti koti kõhule.
Sööme päikesevarju all hommikust ning plaanime Brani lossi külastada. Tegemist on Rumeenia suurima turistilõksuga, kus Disneylandi stiilis Okasroosikese lossis olevat kunagi krahv Dracula elanud. Ehkki tegelikult pole krahv oma jalga iialgi sinna lossi tõstnud, ei lase me ometi säärasel pisiasjal ennast häirida ning asume otsima võimalusi circa 30. kilomeetri kaugusel paikneva vaatamisväärsuse külastamiseks. Kuna koht on lähedal ning linnast välja ei viitsi seigelda, eirame veidi reisirutiini ning liigume bussijaama. Seal aga valitseb rumeenialik manjaana õhkkond, kus keegi täpselt ei tea, mis, kes, kuna ja kuhu. Ründame otsustavalt bussijuhtide soojakut, kus eriti tülpinud nägudega sohvrid laisalt vegeteerivad. Meie küsimusest ei saada loomulikult aru ning kui üks tegelastest oma sihvkase sõrmega üle meie kaardi käib ja endiselt juhmi näoga otsa vahib, lööme käega. Pole mõtet turisti mängida, kui isegi suurima vaatamisväärsuse juurde ei pääse.
Istume jõuetult purskkaevu äärele ning ostame arbuusi. Vaatamata, et kilo hind on 12 senti, koguneb meie ümber varsti teisigi arbuusisõpru, kellel pole niipaljukestki hinge taga, et endale üks säärane lunastada. Lõikame ühele määramatus soos ja vanuses tüübile suure tüki, mis kui hundi kurku löristatakse. Rohkem ei anna. Loll olid, et seemned ära sõid- oleks võinud maha külvata. Anna veel vaesele õng koos kalaga...
Tundub, et Animal Planetist on selleks korraks enam kui küll. Saadame mõned postkaardid, tekstiga ’tervitused Aafrikast’ ning asume otsustavalt Bulgaaria suunas liikuma. Teele jääb aga viimane hiiglaslik takistus pealinn Bukaresti näol, kuhu koos päikeseloojanguga jõuame. Kuna ööseks siia jääda ei soovi ja Bulgaaria piir on kiviga visata, näeme võimalust veeta öö rongis. Niikuinii peab Rumeenias pöidlaküüdi eest maksma, mistõttu loobume esimest ja viimast korda hääletamisest. Lunastame üliturvatud Bukaresti vaksalis piletid 60 kilomeetrit lõunas asuvasse Bulgaaria piirilinn Rusesse, et sealt edasi Kreeka poole hääletada. Kuna rongi väljumiseni on mõned tunnid aega, viime kotid jaama pakihoidu ja sukeldume lõunamaa sooja öhe.
Bukarest, mis kunagi tema laiade puiesteede ning suurejoonelise arhitektuuri tõttu Ida-Euroopa Pariisiks pärjati, pole tänu hullumeelse ’linnaarhitekt’ Ceausescu lammutustegevusele enam ammu oma nime vääriline. Seega pole midagi imestada kui meid keegi vanalinna ei oska suunata- seda lihtsalt enam ei eksisteeri. Mis aga eksisteerib, on tohutu kontrast sädeluse ja prügi, rikkuse ja vaesuse, süsteemi ja kaootilisuse vahel. Lõpuks juhatatakse meid Rahvapalee juurde, mis on üks hullu kommunisti tippteostest. Pompöösne ehitis, mille rajamise tarbeks kogu vanalinn kokku lükati ning mille kallal higistas pea samapalju töölisi kui Egiptuse püramiididel. Aga jah- eks see ole ju ka ajastu märk. Ega keegi ju vaaraosid ka napakaks sõima.
Lööme taas käega ning läheme Pizza Huti viimaseid leusid kulutama. See on aga viga, sest hiljem vaksali uksel seistes, nõutakse meilt sissepääsu eest raha. Võib ka pileteid näidata, kuid need on ju pakihoidlas. Saksa markasid, mida mul püksis külluses leidub, vastu ei võeta. Valuutavahetus on aga vaksalis sees. Nokk kinni, saba lahti situatsiooni on nõus lahendama abivalmis peabandiit ehk politseinik, kelle ülikõrge vahetuskursiga peame paraku kiiresti leppima, sest rong tahab juba lahkuda. Lippame pakihoidlast perroonile ja üritame rongi hüpata, kuid järjekordne mundris jobu ei luba valesse vagunisse siseneda. Õiget vagunit on aga äärmiselt keeruline leida, kuna kõik numbrid on suvalises järjekorras. Minu ahastav küsimus where is it, meenutab kangesti Budapesti tädikese korterivõtme otsinguid. Proovime uuesti huupi juba liikuvale rongile ja sedakorda õnnestunult. Leiame ka oma kupee, kus sees kolm eriti salakavala ilmega türklast. Tõotab tulla põnev öö.
