Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Öö on jäle, külm ja niiske. Lisaks kuuleme läbi hapra une kellegi sammumist läbi vee, mis toob kangesti meelde filmi Blair Witch Project. Igatahes juba poole kuue paiku seisame keset jõge triivival puupakul ja otsime külmast lõdisedes esimesi päikesekiiri. Õnneks soojendab hommikune päike meid kiiresti ning pärast eilsete toiduülejääkide hävitamist ja karastavat suplust Koiva kiirevoolulises vees, asume juba kella 7. paiku loodusparki uudistama.

Kõndides mööda kallasrada ülespoole, leiame peagi köisraudtee, millega sõidame üle Koiva. Pilt on igati kaunis ning meenutab kangesti Taevaskoda koos kõrgete liivakaljude ning kaldapealsetega. Seejärel suundume matkarajale ning imetleme Gutmani koobast, kuhu kraabitud 16 sajandist pärit graffitid. Lisaks neile ka 20. sajandist pärit skitseeringud a la Vova bõll zdess. Edasi suundume 13. sajandil rajatud Turaida lossi juurde, mis ennevanasti Riia piiskopile kuulus. Loss pole ajahambale eriti hästi vastu pidanud ning teda on kõvasti restaureeritud. Läti ajalugu on ju samuti vallutuste ajalugu, kuhu on läbi sajandite on külvanud hävitust ja surma. Siseneme kindlusesse ning naudime taas hingematvat vaadet Koiva jõeorule ning huvitavat liivlaste muuseumit. Siin kohtame ka hulgaliselt Eesti turiste.

Lõunasöögi peame ühes väikeses Nõukogude tüüpi sööklas. Seljankad sees, otsustame Leedu poole hääletama hakata. Mööduvad uhked männikud, tagasihoidlikud kirikud ja heinakuhilad. Ees ootab aga Riia linn, kuhu kihutame kohaliku kaagi kummide ja signaali vilinal. Linna sisenema ei hakka ning üritame sealt mööda pääseda. Üldse on hea hääletamisel suuri linnu vältida, sest sealt välja pääsemine nõuab nii aega kui jõuvarusid. Saame varsti ka esimese reka peale, kus vuntsidega slovakk meid peagi Leedu piirile poetab. Poeme rekast välja ning asume järjekorras eespool olevaid väikeautojuhte tüütama. Tänaseks eesmärgiks on Vilnius või täpsemalt selle vahetus läheduses asuv Trakai rahvuspark. Paraku lähevad kõik autod Kaunasesse. Kuna aga linnad asuvad suhteliselt lähestikku ning infrastruktuur on Leedus Baltimaade parim, otsustame ühe Läti perekonnaga Kaunase ringile suunduda, et sealt mõnda Vilniuse autot püüda. Selgub huvitav tõik. Nimelt on ka nemad teel Kreekasse- tõsi, läbi Kaunase lennujaama.

Kaunase ringil asume halastamatusse võidujooksu päikesega. Peame kindlasti enne pimedat auto peale saama, sest öösel pole eriti mõnus maantee ääres passida. Ometi ei taha keegi peatuda, kuni meid võtab peale üks tumedate klaasidega bemm. Autos istub vene ärimees kes teeb liigagi uljast sõitu ja ei taha kuuldagi, et ta meid enne Vilniust peaks maha panema. Süvenedes meie atlasesse, kaotab mees hetkeks juhitavuse ning Kadri peab umbes 140 kilomeetrit tunnis kihutava auto rooli järgi krabama, et mitte vastu kiirtee piirdetara söösta. Õnneks saab mees siiski aru, et me pigem ööbime metsas kui Vilniuses ning peab Trakai poole näitava sildi juures kinni. Kobime ruttu välja ning kiirustades unustan oma päikeseprillid autosse. Märkamatult on aga hämardunud ning otsime juba metsaalust telkimiskohta kui Kadri otsustab veel pisikesel kõrvalteel liikuvat autot peatada. Meil veab ning peagi leiame end kokkupakituna siira talupere autost, kus meid lahkesti Trakai campingusse viiakse. Taustaks kõlab jutuvadin, kus meile kantakse ette kogu perekonna kroonika. Võtame toa, vahetame latid ja kroonid littideks ning sööme mõnusa õhtusöögi koos külma õllega. Uni tuleb soojas toas magus.