Kahekümne kaheksas päev, K: 16.08.00
Vytina- Olympia- Pyrgos- Kyllini- Zakynthos
Ärkame telgile langeva kepikolksu peale ning välja piiludes näeme üht vanamehenässi eemaldumas. Nüüd avastame, et olime eile õhtuhämaruses telgi surnuaia taha püstitanud. Kas taamal ristide vahel uitav kepiga mees ka elavate hulka kuulub, jääbki selgusetuks.
Teostame veeprotseduurid juba tuttaval kaevul, nopime veidi ploome ning asume taas teosammul liikuma. Meie teele jääb ka tõenäoliselt Kreeka kõige ilusaim küla, mida me kaardilt tuvastada ei suuda. Venime... ja venime... Kuni lõpuks üks jutukas pagar meid otse Olympiasse toimetab.
Enne kui siseneme püha hiide, astume veel läbi kohalikust muuseumist, kuhu kuhjatud ümbruskonnast leitud antiikesemeid. Siin võib näha nii iidset spordiatribuutikat, sõjatehnikat, kui ka kunstiesemeid ning skulptuure. Siin seisab ka üheks tuntumaks hellenistlikuks meistriteoseks peetav Hermese kuju oma täies alastuses. Teeme ka veidi pättust ning luiskame tasuta sissesaamise eesmärgil, et oleme Euroopa Liidu üliõpilased. Piletitädi ei tea, et Tartu Ülikool ei asugi Soomes.
Igatahes nüüd on aeg võistlusstarti asuda. Kadri süütab Hera templis olümpiatule ning atleedid sammuvad mööda tunnelit staadionile. Esimesed teadaolevad olümpiamängud peeti selles kompleksis juba 8 sajandil e.Kr ning pühendatud olid need loomulikult isake Zeusi auks. Kompleksi kuuluvad veel gümnaasium ja palestrum ehk treeningkeskused, saunad ehk taastuskeskused ning loomulikult Zeusi tempel ehk ROKi peakorter.
Pärastlõunal uitame veel turistidest pungil tänavail ja üritame ka kaasaegseid olümpiamänge kajastavasse muuseumisse pääseda. Paraku on see suletud. Seega otsustame liikuda Joonia mere suunas, et külastada meie piltpostkaardilt tuttavat saart- Zakynthost. Sadamasse viib meid ei keegi muu kui albaanlane, keda siinmail kõik kiusavad ja kellega emad lapsi ja politseinikud hääletajaid hirmutavad. Sõit kulgebki albaanlase hädaldamise ja kaeblemise saatel. Vahel ka vastassuunas ja valele poole.
Sadamasse jõudes saame kohe laevale ning peagi õõtsume päikeseloojangu suunas. Meie kartused, et saar osutub sama ülerahvastatuks nagu Joonia merel sõitvad laevad leiavad kinnitust. Normaalse hinnaga öömaja leidmine on sama võimatu kui üldse mingi öömaja leidmine. Ka telki pole kusagile panna, sest saarel pole jalatäitki vaba maad. Lõpuks pärast pikka rännakut leiame mereäärsed varemed, kuhu kiiresti laagrisse jääme. Üle välja kõlab monotoonne diskotümakas.
