Kolmekümne neljas päev, T: 22.08.00
Dragoman- Rackeve
Äratus on kell 5. Ärkame üle hulga aja külmas ja kõledas. Pakime niiske telgi kokku ning potsatame taas ungarlaste auto tagaistmele. Algamas on sõit Rumeenia suunas, mida ungarlased hea meelega väldiksid. Olles mõned nädalad tagasi Rumeenia läbinud, aimame põhjust.
Varsti jõuamegi piiiripunkti, mis asetseb jõe kaldal. Järjekord on küll väike, kuid liigub aeglaselt. Põhjus peitub puuduvas sillas ning autosid ülevedav tilluke praam nimega ’Joker Sofia’ on oma nime vääriline. Meie meesungarlane laseb üle huulte esimesed madjarikeelsed vandesõnad. Need saavad kohe mahlakat lisa kui määrdunud tunkedes töömehed üritavad ungarlaste Suzuki roolist haarata, et seda osavamalt praamile manööverdada. Teiselpool piiri algab lüps- 10 DEM-i, 7 DEM-i, jne. Maksma peab praami eest, piiriületuse eest, auto eest ja.... autopesu eest! Nimelt laseb üks tüüp voolikuga paar juga autoustele ja nõuab selle eest pappi. Räme ungari sõim jätkub, kusjuures hääletoon on läinud mitme takti võrra ülespoole. Lisa paluvad ka kõiksugu kerjuslapsed, kelle tulivihane madjar otseteed p***-sse saadab. Otsustame ungarlasi finantsiliselt toetada- sai ju reis läbi Rumeenia meie pärast ette võetud.
Kodutee jätkub pikki Doonaud mööda Jugoslaavia piiri. Meie madjarid muutuvad ka pikapeale jutukamaks. Saame teada, et ungarlased on abielus ning elavad Budapesti külje all väikeses linnakeses. Peter, kes meenutab pisut hollandi vutistaari Ruud Van Nistelroyd, teenib leiba IT mehena. Tema abikaasa, Rhita näeb välja nagu ehtne ungari rahvusnukk- jumeka pale ja kahe pika punutud patsiga. Lapsi neil veel pole, kuid Peteri sõnul on asi plaani võetud.
Peter annab meile ka ajaloo lühikursuse. Saame teada, et pool Rumeeniat peaks tegelikult Ungarile kuuluma ja rumeenlased on enamuses salakavalad ja hirmunud lurjused, kes Transilvaanias põlisungarlasi tagakiusavad ja maad innukalt ’rumeeniastavad’. Üldse paistab Peteri näol tegemist olevat ülirahvuslikult meelestatud inimesega, kelle jaoks on Ungari kõige-kõige ja Rumeenia alla igasugu arvestust. Seetõttu ei tee me ka söögipeatust, sest Peter keeldub oma raha Rumeeniasse jätmast- isegi sai palju juba piiril ära antud. Kuuldes aga minu soovist endale kohalik müts lunastada, peab ta auto siiski kinni ning tema tungival soovitusel ostan teeäärselt ungarlasest kaupmehelt Transilvaania ungari kaabu.
Pärastlõuna leiab meid Ungari piirilt. Siin kohtame omapärast bensiiniärimeest, kelle tööks on sõita tühja paagiga Rumeeniasse ja täis paagiga Ungarisse tagasi. Nii möödub enamus tööpäevast piiril või selle ümbruse bensukates. Võtan telefonikõne Budapestis elavale sõbrale, et tema käest öömaja saada. Paraku on sõber Balatoni ääres peesitamas. Ungarlased peavad jälle omavahel nõu ning teatavad, et me võime öö nende juures veeta. Pakkumine, millest keelduda on taaskord võimatu.
Ungaris siirdume koheselt supermarketisse ja ostame veidi kehakinnitust. Kella 21 paiku jõuame lõpuks ungarlaste armsasse korterisse, kus perenaine laua katab. Õhtu lõppeb pizzaga.
