Kaheksateistkümnes päev, P: 06.08.00
Sofia- Rila- Blagoevgard- Kulata- Levkonas
Pea kolm nädalat on möödunud päevast, kui ennast Tartu-Valga maanteel sisseseadsime ning autojuhte tüütama asusime. Sigulda, Trakai, Tatrad- kõik see tundub nii ammu, nagu oleks tegemist hoopis varasema reisiga. Ometi oleme teel olnud juba 18 päeva ning kui kõik läheb libedalt, ületame täna Kreeka piiri.
Nii ligidal, kuid samas nii kaugel ehk kuidas siit Alma-Atast välja saada? Suurlinnadega on ju alati see jama, et sisse saada on lihtne, kuid lahkumine ülikeeruline. Peame jälle takso abi kasutama, mis Bulgaarias siiski suht soodne. Taksojuht on muidugi meie teadmatusest teadlik ning kompass mu käel näitab kõiki võimalikke ilmakaari enne kui meid pärast pooletunnist tiirutamist vajalikus kohas maha pannakse.
Enne Kreekat tahame veel külastada 10. sajandist pärit Rila kloostrikompleksi, mida peetakse Bulgaaria vaimsuse ning kultuuri ajalooliseks kandjaks ning hoidjaks. Nagu varasalvedele kohane, asub Rila kompleks raskesti ligipääsetavas kohas, ümbritsetud kõrgetest mägedest ning vahutavatest jõgedest. Triibulist peakirikut piirab igast ilmakaarest sammastest ja võlvidest koosnev peahoone, mille rõdult avaneb vaade nii ümbritsevatele metsadele kui ka munkade koikudele. Ümberringi sagib liigagi palju uudistavaid turiste- seega väljume kloostriterritooriumilt ning viskame rohule pikali, et pisut kloostrimaiusi manustada ja päikesel end praadida lasta. Hiljem räägime end ühe auto peale, kes meid Blagoevgradi lähedale, viinamarjaistandustest ääristatud maanteele viib. Siit jääb Kreeka piirile veel circa 80 kilomeetrit.
Eesmärk läheneb veelgi, kui vene kaugsõiduautojuhid, vaatamata oma ülbele hoiakule, meid Bulgaaria piirile toimetavad. Ometi ootab enne tõotatud maale jõudmist meid ees veel üks katsumus, milleks on loomulikult Bulgaaria piirivalvur. Mees leiab mu passi lehitsedes vana Schengeni viisa ning pärib, kus uus on. Minu väiteid, et Kreeka on eestlastele nüüdsest viisavaba, mees ei usu ning nõuab allikaid. ’Internetist vaatasin’ on vale parool, mis ajab mehe kurjalt irvitama. Lõpuks istub tüüp päevinäinud žigulisse ning põrutab minema jättes kilomeetripikkuse rivi meie järel ootama.
Kui mees jääb pikalt kadunuks, muutub ka minu reisikaaslane umbusklikumaks ning lubab mu maha lüüa, kui Kreekasse tõepoolest viisat peaks vaja minema. Õnneks jääb eluvaim siiski sisse, sest piirivalvur naaseb oma Kreeka kolleegide juurest usaldusväärse infoga. Mõned sammud veel ja... Siiski on ka Kreeka poolel omad formaalsused ning ümbritsetuna itsitavatest funktsionääridest harutan aluspükstest välja nõutud päevarahad. Samuti ei olda eriti vaimustatud meie hääletamisplaanidest ja seekord ähvardatakse albaanlastega. Meie ei lase sellest loomulikult häirida. Kui juba Rumeenias ja Bulgaarias hakkama saime, siis on Euroopa Liidus hääletamine lapsemäng. Viisakad politseinikud ei vaidle meile vastu, vaid soovivad head teed.
Ja olemegi KREEKAS! Kõigest 18 päeva, 3000 kilomeetrit ning 50 sõidukit. Üritame veel Thessalonikisse hääletada, et mere äärde jõuda, kuid kuna hämarus laskub, oleme rahul sellegagi, et Hellase pinnale jõudsime. Püstitame telgi melonipõllule ja nendime, et hommegi on päev.
