Seitsmeteistkümnes päev, L: 05.08.00
Veliko Turnovo- Sofia
Rosa on tegelikult lahe mutt. Tunneme isegi pisut piinlikkust, et olime alguses tema suhtes liig tõrjuval positsioonil. Kuid keeruline on umbusklikkust piirata, kui kõik bulgaarlased, kellega me kohtume seda järjest toidavad. Ka Rosa pole erand ning ta keelitab meid bussiga pealinna minema. Samuti hoiatab ta meid Sofia varganägude, röövlite ning muude sotsiaalsete nuhtluste eest. Ärge võtke kelleltki midagi vastu, ärge kellegagi kaasa minge, ärge seljakotte maha asetage- need on ühed vähestest Rosa soovitustest, enne kui ta meile teeotsa kätte näitab ning ise Bingoloto loosimisele kiirustab. Ootame tulutult bussi ning lõpuks võtame linnapiirini takso.
Seega pole eriti imestada, kui me pisut ebamugavust tunneme, kui kohe esimene kaubik meie pöidlavibutuse peale peatub. Juht ei räägi terve sõidu jooksul ühtegi sõna- piilub vaid kahtlaselt tihti peeglisse ning kiirendab ja aeglustab ebaregulaarsete intervallide järel. Kaubikus on kindlasti peidus viis türklast, kellel samasugune tätoveering kui meie sohvril. Ka taksojuht on kindlasti nendega mestis. Tundub, et kohe kasvavad mehele pähe sarved ja selga saba ning tee viib kaunite mägede vahele pakendatud Sofia asemel otse põrgusse.
Juht paneb meid pisut enne kesklinna maha ja kaob oma teed. Ohkame kergendunult kui tutvume habemik kalamehega, kes meid enda juurde dringile kutsub. Loomulikult tahab ta meile unerohtu sisse joota, et siis meid vorstiks ajada. Lükkame mehe pakkumise kiireti tagasi ja liigume ühte kesklinna hotelli, kus uurime eriti üksikasjalikult tubade turvalisuse kohta. Seepeale pärib administraator üllatunult, mis meiega ometi juhtunud on, et me nii hirmunud oleme. Siiras küsimus mõjub vabastavalt ja kainestavalt. Tõepoolest, mis meil ometi viga on, et me ennast nii kergesti mõjutada ja hirmutada laseme? Kõik on ju siiamaani kulgenud üliedukalt ning turvaliselt. Lubame, et edaspidi ei lase ennast enam igasugu linnalegendidel häirida ning kujundame oma arvamuse nähtu, mitte kuuldu põhjal.
Jätame asjad odavasse tuppa ning liigume pärastlõunasesse ning jõudeelu naudisklevasse kesklinna. Päike paistab palavalt ning taksojuhid mängivad veesõda. Ülejäänud rahvas vegeteerib niisama laisalt ning keegi peale agressiivsete kerjuste ennast eriti ei liiguta. Üks räpakas tüüp nurub Kadrilt vett ning müksab vihaselt eitava vastuse peale.
Laiade bulvaritega kesklinn erilist muljet ei jäta. Sissesõit linna tundus palju kütkestavam. Vaatamisväärsustest võiks siiski mainida Nevski katedraali, mis püstitatud Türgi sõjas (1877-1878) langenud vene soldatite auks, kelle võitluse tulemusena tekkis nüüdisaegne Bulgaaria riik. Ostan katedraali kõrval asuvalt suveniiritäikalt järjekordse peakatte ning vestlen kohalike ärikatega Pribaltikumi teemadel. Õhtul uinume VH1 saatel.
