Eellugu
Aeg: 27.11-4.12.2022
1898 kevadel saabus Eduard Bornhöhe Odessa kaudu Pühale maale Jaffa sadamasse, jageles veidi Otomani tolliametnikega, vahtis tõtt ‘poriste uulitsate ja nälginud koertega’ tegi vurrud vahuseks sakslase Franki võõrastemajas (imestades sealjuures, et 30 000 elanikuga linnas säärast laket müüakse ja juuakse), istus siinsamas vaksalis rongile ning põrutas pühasse linna Jeruusalemma ning sealt veel edasi Damaskusesse.
Mul oli veidi teistsugune marsruut. Ühistranspordi ja jumala abiga Tel Avivist Dohasse ehk Iisraelist Katarisse läbi Jordaania ja Saudi Araabia ning tagasiteel veel põige Bahreini. Umbes 2600 kilomeetrit, rohkelt busse ja kahjuks vähem ronge, vältides lennukeid, et täita roheeesmärke ning vaadata, kas Abrahami lepped reaalsuses töötavad. Täna enam rongiga Jeruusalemmast Damaskusesse ei saa, kuid ometi on võimalik Iisraelist liikuda paljudesse riikidesse, kes veel mõni inimpõlv tagasi juudiriigiga sõjajalal olid.
Katari plaanisin jõuda nelja päevaga, inshallah, sest realiseerimist vajasid kolm jalgpalli maailmameistrivõistluste piletit. Kogu reisi jaoks oli seekord vaid 8 päeva.
Mul oli veidi teistsugune marsruut. Ühistranspordi ja jumala abiga Tel Avivist Dohasse ehk Iisraelist Katarisse läbi Jordaania ja Saudi Araabia ning tagasiteel veel põige Bahreini. Umbes 2600 kilomeetrit, rohkelt busse ja kahjuks vähem ronge, vältides lennukeid, et täita roheeesmärke ning vaadata, kas Abrahami lepped reaalsuses töötavad. Täna enam rongiga Jeruusalemmast Damaskusesse ei saa, kuid ometi on võimalik Iisraelist liikuda paljudesse riikidesse, kes veel mõni inimpõlv tagasi juudiriigiga sõjajalal olid.
Katari plaanisin jõuda nelja päevaga, inshallah, sest realiseerimist vajasid kolm jalgpalli maailmameistrivõistluste piletit. Kogu reisi jaoks oli seekord vaid 8 päeva.