Kaheksas päev, P: 04.12.22
Manama
Võrreldes teiste Laheriikide petro-polistega, on Manama suhteliselt tagasihoidlik linn, kus betooni ja klaasi kõrval säilinud palju traditsioonilist kultuuri ja elu-olu. Väidetavalt käivad saudid siin nädalavahetusel auru välja laskmas. Hotellides on alkohol müügis. Üldine hinnatase paistab Eestiga sarnane. Atmosfäär pigem unine, mis mulle hetkel isegi sobib, sest kiusamas on kõhuviirus ning olek uimane ja samm aeglane.
Kuna lennuk koju väljub hilisõhtul, siis on terve päev Manama jaoks, mis paistab täiesti piisav. Bahreini rahvusmuuseum räägib saare ajalugu, mis tihedalt seotud pärlite püüdmise ja kaubandusega. Paadiga saab sõita kõrvalsaarele, nimega Muharaq, endine pealinn. Seal paikneb UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluv vanalinn, kus vanad pärlipüüdjate majad on üles vuntsitud. Siin võib paar tundi ringi uidata ja kohvikutes hinge tõmmata. Vanalinnas on paar uhket kondiitrikauplust, kus võimalik kohalikke halvaamaiuseid kaasa osta.
Peaturg pole eriti eksootiline, kui India kvartal välja arvata. Ühte hoovi on peidetud värvikirev Krišna tempel, kuhu lastakse sisse uudistama ning jagatakse lahkelt seletusi. Kitsad tänavad on ääristatud India äridega. Siinsed kaupmehed leidsid tee saarele enne kui naftadollarid võimust võtsid ja uusimmigrandid saabusid. Neid võib ehk samuti põliselanikeks pidada. Pärsia laht ongi India ookeani sopike, mis seob Lähis-Ida ülemerese India tsivilisatsiooniga. Terve suur maailm, mis ootab edaspidi avastamist.
