Viies päev, N: 01.12.22
Doha
Katarile spordimaailma suurima turniiri usaldamine tekitas suure tormi, mistõttu on nüüd huvitav jälgida kõike seda tavalise jalkafänni seisukohalt, kellel on paunas ka 2006 aasta Saksamaal toimunud MM finaalturniiri külastuse kogemus. Doha on first class, 5 star, exclusive. Keskmine jalgpallifänn on economy class, 2-3 star, budget. Jalgpalli fännibaasi raudvara ehk töölisklassi ja keskklassi jaoks võib nädal Kataris olla kurnav kui mitte laostav. Ja veel, antagu mulle andeks, kuid fännikultuur ja õllekultuur käivad käsikäes.
Eelnev on ka põhjus, miks tõelist MM tunnet on Dohas vähevõitu. MM peaks olema massiivne festival, mis tungib läbi kirevate fännide igalt poolt silma ja kõrva. Eriti kui turniir toimub väikesel maalapil. Paraku sundimatut melu ja atmosfääri on väljaspool staadioni raske tabada. Välikohvikute asemel on lounged, pubide asemel hotellibaarid, söögikohtade asemel fusion fine dining. Enamustel fännidel pole palju pistmist selle riigiga, mille särgiga nad ennast olid rüütatud. Vanalinnas on veidi MMi hõngu, kuid millegipärast jätab see pisut kunstliku mulje.
Samas ei taha ma öelda, et jalgpalli suurturniirid peavad ainult Euroopas toimuma. Kogu Lähis-Ida regiooni jalgpallisõpradele oli see suur asi ja hea võimalus näha omi lemmikuid. Paljud fännid olid võõrtöölised, keda laheriikides on vaata et rohkem kui kodanikke.
Muidugi tehnilise korralduse ja logistika kohta jagub vaid kiidusõnu. Kõik toimib väga sujuvalt. Abipersonal on meeletult abivalmis. Ühistransport eeskujulik- metroos on koguni äriklassi istekohad. Kohalikud sõbralikud. Kultuurilistest eripäradest veel, et staadionil peab olema 21 aastat vana, et osta 8 eurone alkoholivaba õlle, kuid fännialadel on isegi päris kraam saadaval.
