Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Tel Avivi ja Jeruusalemma ots on ainuke, mille saab sõita rongiga. Edaspidi peab muudele transpordivahenditele lootma, mis mind kui suurt rongisõpra väga kurvastab. Nii et olukord on Bornhöhe aegadest kehvemaks läinud.

Otsetee Ammanisse Jordaanias viib üle Õlimäe. Siitkaudu ratsutas paasapühade paiku Jeruusalemma juudi establishmendi kriitik, naatsaretlane Jeesus, kelle provokatiivsed teod templis ja templi ümbruses viisid ta arreteerimiseni, süüdimõistmiseni ja risti löömiseni (Jeesuse profiili kirjeldus on võetud Iisraeli arheoloogiamuuseumi stendilt). Juudid ootavad messiat siiani, kes ratsutaks üle Kidroni oru, avaks kuldvärava, mõistaks kohut ja taastaks kolmanda templi, kus hetkel seisab 7. sajandist pärit umajaadide kuldkupliga pühamu. Ühesõnaga äärmiselt laetud vaade nii religioosselt kui poliitiliselt, mistõttu vabandan juba ette äärmiselt lihtsustatud kirjelduse eest.

Iisraeli ja Jordaania vahel on 3 piiripunkti. Neist keskmisesse viib tee läbi palestiinlaste alade, mida ka Läänekalda all tuntakse. Seda piiriületuspunkti kutsutakse briti feldmarssal Allenby järgi. Siit edasi on otstarbekam kaubelda endale jagatud takso. Umbes 45 minutit sõitu ja oledki Ammanis.

Amman on esmapilgul väga sõbralik linn, kus tänavatel jäetakse mõnusalt hingamisruumi. Kui sa võtad 30 eurose hotellitoa, võid kindel olla õdusa nurgakese peale, kus tee on alati soojas, pererahvas abivalmis ning ränduritel mõni lugu rääkida. Ja veel- kui su linna hammam pole muuseum, vaid toimiv türgi saun, siis see on kvaliteedimärk.