Teine päev, E: 28.11.22
Amman- Riyadh
Hommikul on veidi aega tutvuda Ammani ajalooga. Lähis-Ida ajalugu on lihtne. Kõigepealt tulid pärslased, siis kreeklased, siis roomlased, kes muutusid mingil hetkel kreeklasteks, siis araablased, siis türklased ja lõpuks tulid imperialistid. Ammanis on kõik kihid kenasti nähtaval.
Lõputa jutt:
Hey, why are you walking?
I like walking. Sightseeing.
What do you want to see?
Nothing particular. I am going to see the Roman theatre.
Do you want a taxi? I can take you.
No thanks, I go by foot.
But why are you walking?
Sõit Ammanist Riyadhi maksab ca 25 eurot ehk 1,7 senti kilomeeter. Selliseid bussimaratone ootan ma alati suure elevusega. Alguses kaasreisijad piidlevad umbusklikult, miks see tohlakas lennukiga ei sõida ja annan paraku põhjust ka. Jordaania piirivalve peab mind pikalt kinni, sest ei leia passist sisenemise templit. Minu viga, oleksin pidanud märkama varem. Terve buss peab minu järel ootama ja bussijuht tahab koguni minema sõita, nii et pean putkast bussile järele jooksma ja paluma, et mulle teine šanss antakse ja ei jäetaks eikellegimaale. Saudi poolel kestab ooteaeg koguni 6 tundi, mille käigus jõuame bussiseltskonnaga sõbruneda. Jagatakse snäkke ning tehakse nalju, millest palju läheb tõlkes kaduma. Kui naaberpingi neiu ööseks pearäti ära võtab saan aru, et mind on pereliikmeks võetud.
Sõit mööda ääretut kõrbe kestab 25 tundi. Tehakse ka üks söögi- ja kaks palvepeatust. Saudi sööklatel on ägedad patjadega lebolad. Enne palvust kasitakse pikas valamus käed, nägu ja jalad. Ma pesen seal hambaid ja keegi ei pahanda, sest hügieen on tähtis.