Eellugu
Aeg: 05.08 – 27.08.2003
Tegelased:
Siim (kroonik)
Veikko (reisijuht)
Oliver (viinaülem)
Marko (muidusööja)
Koguvanus: 88, mis jaguneb kõigi vahel võrdselt
Idee külastada Mongooliat, kui varasemat sisuliselt 16. liiduvabariiki tekkis minul ja Veikkol ühel 2002. aasta märtsikuu vihmasel pühapäeva pärastlõunal Emajõe ääres siidrit juues. Käimas oli kolmas pidupäev ning tegelesime aktiivselt “pehme maandumisega”. Jutt liikus ülikooli lõpetamisele, mis veidi rohkem kui aasta pärast sündima pidi ning mõlemad leidsime, et seda võiks tähistada meeldejääva lõpureisiga, mis oleks samas piisavalt absurdne. Kriteeriumiks seadsime külastatava riigi mõttetuse ning pärast mitmete heade kandidaatide kõrvalejätmist kroonisime võitjaks Mongoolia, mis olevat maailma sõltumatuim riik, sest temast ei sõltu absoluutselt midagi. Taustinfo ja teadmised olid üsna puudulikud, kuid uskusime piisavat ka lihtsalt heast pealehakkamisest. Mongoolia on suur riik, üle 1,5 miljoni km 2, kuid rahvaarv on vaid 2,3 miljonit, millest 800 000 elab pealinnas, Ulaanbaataris, mis tõlkes tähendab punast kangelast. Temperatuur on äärmiselt kõikuv, sest riigil puudub merepiir. Eesti ainus teadaolev ajalooline side on äärmiselt negatiivne. Nimelt saavutas Vene kodusõja päevil lühikeseks ajaks Mongoolia üle kontrolli baltisaksa kuulsa mõisnike suguvõsa von Ungern-Sternbergide hullumeelne esindaja, kes uskus end olevat Buddha ning Tšingis-khaani reinkarnatsioon. Tema meelistegevuseks oli poliitiliste oponentide elusalt keetmine ning väidetavalt hirmutavad emad Mongoolias temaga endiselt sõnakuulmatuid lapsi.
Loomulikult ei kavatsenud me lõpureisi kahekesi ette võtta, sestap viisime läbi reklaamikampaania oma tutvusringkonnas. Tulijaid oli sõnade järgi lausa paarkümmend, kuid viisaraha maksmiseks jahtus esialgne entusiasm ning alles jäi lisaks meile kaks kanget, kel nii aega kui raha suvel käepärast. Sellist stsenaariumit olime ka ette näinud ning tagantjärele targana tuleb öelda, et seltskond osutus igati optimaalseks, sest suuri sisepingeid ei tekkinud, millele aitas muidugi kaasa ka teineteise hea tundmine. Veikko hankis Varssavist kõigile viisad (seal asub lähim saatkond) ning reis võis alata. Järgnev jutt on olevikus, sest kirjutasin ta jooksvalt, reisi käigus.