Kahekümne teine päev, T: 26.08.03
Täna saabume Moskvasse, otsustame tähistuseks käima panna reisi viimase stepibismarcki, poolakas liigub kahvatu näoga mööda vagunit, Oliveril on häbi, ta ei leia kuidagi sobivaid sõnu. Anname Evale oma kontaktandmed ning jätkame mängu. Moskva lähistel astub Monika ise meie juurde sisse, vahetame samuti aadresse, kutsudes teda linna peale, kuid ta eelistab oma rada minna. Kui rong vaksalisse siseneb ja peatub, käib meil veel viimane partii. Lõpetame selle ning väljume pealinna pinnasele. Poolakas annab Oliverile põgusa musi, lahkudes teistega hüvasti jätmata, temast on kahju.
Perroonil ootab meid Moskvast pärit, kuid Tartus õppiv sõbranna Tiina, kellega viimastel päevadel sõnumeid oleme vahetanud, koos isaga. Kahjuks pole meil pikemaks viibimiseks enam raha ning ka viisa on vaid homseni. Kotid jätame pakihoidu ja hangime endale Moskva-Tallinn istepiletid, Tiinal on juba varem ostetud kupee, ta jätab isaga nägemist, misjärel seame üheskoos sammud metroojaama. Pärast Mongoolia koduseid toite ihkab hing midagi võikalt läänelikku; sõidame pärast rahavahetust allmaaraudteega MacDonaldsisse, hoolimata Marko vastuväidetest, kus õgime kõik Big Mac eine, millest süda pahaks läheb. MacDonaldsi juurest algab Arbat, kus omal ajal elutses ka Puškin. See on nüüd Moskva tuntuim kaubatänav väikeste butiikide ja varjualuste äripunktidega. Veikko, kellel on kombeks igast paigast endale kohalik müts hankida, kaupleb 200 rubla eest välja viisnurgaga budjonnovka, klassikaline hall täitorn, millel alghinnaks viissada. Ilm on pilves, mis sunnib meid sagedaste vihmavalingute eest peitu pugema trepikodade varjualustesse. Arbati keskelt paremale keeraval tänaval asub legendaarne sein, mis pühendatud Vene läbi aegade legendaarsemaile rokk-bändile Kino ning mille ääres kitarridega muusikasõbrad autoõnnetuses hukkunud lauljat õhtuti mälestamas käivad. Kollakat värvi seina kõrgus on kusagil 5, pikkus ca 15 meetrit, enamik sellest kaetud mustas toonis järelhüüetega. Vastasmaja vanatädi pidavat lubama enda poolt võimendijuhet vedada, talle meeldib noorte laul. Edasi vaatleme Lunastaja kirikut, mida Stalin üritas õhku lasta, rajades asemele basseini, mina ja Oliver lühikeste pükstega sisse ei pääse ning oleme sunnitud tõtt vahtima hiljuti püstitatud Peeter I musta kujuga, kus võidukas tsaar poseerib laeva pardalt. Monument asetseb Moskva jõe kahe haru vahelisel ribal, selle kõrgus võrdub umbkaudu üheksakordse majaga. Tiina räägib, et lähedalt vaadates on kuju kole ning Peetri silmad punnis. Väljujad kiidavad kirikut (Punase väljaku ääres seisnud pühakoja asemele laskis Jossif püstitada välikäimlad, tegemist oli ikkagi vaimuliku seminari õpilasega).
Aeg kipub kiireks, sest rongini on jäänud vaid tund. Sõidame metrooga vaksalisse, rongi peale hangime kuus purki väidetavalt Venemaa parimat õlut, Nevskit (maitseb tõesti hea), ning saabumispeoks Gženka viina, mis samuti kõrgest klassist. Vaksali hinnad on kallid, õlu maksab 22, viin 95 rubla, mujalt saab pea poole odavamalt. Rong väljub kell 18.15. Meie kohad on esimeses, ülerahvastatud istevagunis, Tiina ööbib üksi üheteistkümnendas, pehmes magamiskupees. Lubame teda õhtu jooksul veel külastada. Avame õlled, sööme külma pitsat ja lõhevõileiba, meenutame möödunud reisi. Veikko ja Oliver siirduvad Tiina poole, mina vestlen Markoga eesootavast aastast, algavatest töökohaotsingutest ning ülikoolilõpetamisest, tema jutustab Soome elu eripärast. Kaaslased naasevad 9 ajal, olles lahanud sugude rolle Eestis ja Venemaal. Meiepoolne visiit ei saa kesta kuigi pikalt, vaatame Tiina fotosid ning kõneleme koolielu- ja lõputraditsioonidest, kui ukse pealt kiikab sisse vihane paks vagunisaatja, kes annab meile lahkumiseks 20 minutit, tema tahab uksed lukustada. Kuna Tiina väljub Narvas, ei näe me teda Tallinnas.