Viieteistkümnes päev, T: 19.08.03
Hommikul ei suuda me kusagilt juhti leida, selle asemel siirdume kuumaveeallikatesse vanni, mille tarvis on ehitatud spetsiaalne pesumaja, kus saunanaine sissepääsu eest tuhat tugrikut korjab. Pesula on ühekordsete puitseintega ehitis, kus asetseb neli vanniboksi, igas boksis kaks vene malmvanni. Kraanide asemel on seintes kaks auku, ühest jookseb külm ning teisest kuum vesi, reguleerimiseks kasutatakse kahte puust troppi. Saades hügieeniga ühele poole, ootab meid laual ebameeldiva üllatusena vana tuttav supp. Läbi häda õnnestub see endale sisse pressida. Kuumaveeallikate lähedal asub kumõssimüügijurta, katsetame kolm kannu ning sõlmime tehingu 20 liitri peale (hind 3000 tugrikut), sest täna ootab küllasõit juhi sugulaste juurde. Kingin vanale peremehele Tallinna piltpostkaardi, mille peale too mind suurest heameelest põskedele suudlema kipub. Tänutäheks lubab ta meil hobusega ratsutada, peale Oliveri on see kõigile esimene kord. Hobune (Mongoolia tõug, mis meil leiduvast madalam) on liigagi rahulik ja käib lontsivat sammu. Vanamees palub teha pilti oma lähedastest, et võiksime selle talle hiljem mälestuseks saada, muidu ei mäleta paari sugupõlve pärast enam keegi perekonna antoloogiat.
Olles tarvilikud protseduurid sooritanud, võtame suuna Karakorumile – Tšingis-khaani aegsele pealinnale, mille asemel seisab tänapäeval uus Kharkhorini linn. Vanemast ajast on säilinud vaid iidseim budistlik klooster Mongoolias, Erdene Zuu (sajad väärtused), mis pärit 15. sajandist, sissepääs maksab 3000 tugrikut. Vana klooster on hiina stiilis üleskeerduvate mitmekordsete katustega, säilinud on ta tänu Choibalsani suuremeelsusele, kes otsustas siia muuseumi rajada. Hoone vasakus ning paremas tiivas võib näha kaljujooniseid loomadest, samuti maalitud kujutisi budistlikust paradiisist ning erinevatest deemonitest. Meid juhendab inglisekeelne giid, kes aga keerulisemate küsimustega hätta kipub jääma. Peahoone koosneb kolmest löövist, sissekäigust vasakul ripub kõmisev gong, mis toob meelde vanad kung-fu filmid. Igas löövis on kolm suurt Buddha kuju (erinevaid Buddhasid paistab palju olevat: teismeline, vana, keskealine, paradiisis, headuse Buddha jne). Süngema mulje jätavad hoopis kaitsedeemonid oma hirmuäratavate lõustamaskidega, mitmel pool võib märgata yini ja yangi kujutisi. Hiina kloostri taga asetseb tegutsev Tiibeti stiilis palvekoda kõrge valge torniga, mil sinised ja rohelised kaunistused, sees istuvad rõõmsalt sädistavad mungad, kel lõunapaus, õhus hõljub viirukit. Kogu hoonekompleks asub ca 10 hektaril ning on ümbritsetud kolme meetri kõrguse pruuni kivimüüriga. Siin toimivad ka suveniiripoed, kus kõiksugust pudi-padi müügil, ostame endale väikeseid jurtakujusid, ehteid, mina hangin särgi, Oliver laenab aga raha juurde ning muretseb endale 40 $ eest täieliku musta deli hõbedaste kinnitustega, näeb uhke välja küll, kuigi praktilist kasutust leiab minimaalselt. Kloostriaiast väljume kõik kõrgendatud meeleolus, veelgi tõstab tuju lähedal asuv suur kivist peenisekuju, mis osutab otsaga oru, kui vagiina sümboli suunas.
Heidame viimase pilgu Kharkhorinile ning sõidame 50 km põhja, Bulgani aimagi, kus elab juhi naise perekond (ehkki ta seletab vigases inglise keeles et seal paikneb tema vanaisa ja naise ema, mis tundub kummaline. Üldiselt on meie mongolil kaks põhiväljendit, mida naeruhoogude vältimiseks nimetamegi number üks ja kaks – need on “this have” ja “no problem”). Lähedalasuvast väikesest linnast võtame naise vanema venna käest tüki lammast, juht ostab ka viinapudeli. Vanemad elavad mäeseljakul väikeses puumajas, mis seest kujundatud jurta kombel, sada meetrit vasakul ja paremal asetsevad vastavalt noorema ja vanema venna džerid, ühel neli, teisel kolm last, mehed on kusagil 30-40 aasta vahel. Püstitame oma telgid majast saja meetri kaugusele otsesuunas, taamal paistab linn. Söögiks pakutakse jälle suppi, äraütlemist ei tunnistata. Vanemate juurde ilmub kogu suguvõsa (umbes 15 inimest), mekitakse kumõssi ja keeratakse viinapudeleil kork pealt. Kann käib ikka ringi nagu ka viinapits. Eemal istub vaibal musklimees, kes alkoholi ei tarvita, kuid sümboolselt huultega puudutab temagi. Meie käest küsitakse vaid kahte asja – vanust ning perekonnaseisu (vanemal vennal on ka üks mehelemineku eas tütar). Joogianumaid tühjendatakse äärmise rutuga, mongolid vahendavad külauudiseid, meie vestleme kurameerimise olemusest. Õhtu lõpuks (elu käib siin päikese järgi, elektrit pole, videvikul süüdatakse küünlad) tuuakse kirstupõhjast pidulikult välja uhke viski, mida spetsiaalselt külaliste jaoks hoitud. See kingitaksegi meile, keerame loomulikult korgi pealt, sest vaikselt pudel kotti lükata tundub häbematu. Viski on magus, kuid küllaltki menetletav. Jutukam ja rõõmsameelsem vendadest on vanem, kes oma vuntside ning kaabuga meenutab bondi filmi kurikaela – terava kübaraga korealast “Goldfingerist”. Tema olek on aga üdini heatahtlik. Ka teine vend kaldub ülekaalulisusele, temagi tundub igati meeldiv inimene. Kella üheteist ajal vihjatakse, et aeg on telki kobida, vanaisa juba norskab. Külmaleevenduseks (ehkki väljas on üsna soe) antakse meile kaasa paksud vaibad, mida põrandale visata. Hoopis suuremaks takistuseks osutub stepis valitsev pimeduse tõttu telkide leidmine, nägemisulatus on vaid paar meetrit, hargneme ja liigume trajektoori pidi edasi. Otsing välgumihklitega (tugev tuul raskendab põletamist) kestab oma kümmekond minutit, mille jooksul jõuame sääred nõgestega ära kõrvetada. Lõpuks silman eemalt meie villist, oleme päästetud. Öösel tõuseb tugev tuul ja sajab tugevat lausvihma.