Seitsmes päev, E: 11.08.03
Ulaanbaatari siseneme kell 7.30. Meid äratab vagunisaatja nõudlik koputus uksele, kuid, olles eelnevalt pakkinud oma asjad, ei valmista kellaaeg suurt muret. Teenindaval personalil paistavad siiski tõsisemad plaanid olevat, sest tagumine jätkub. Käemärkide järgi selgub, et ta soovib tagasi linu ja rätikuid. Kahjuks ei kasutanud me viimaseid kätekuivatuseks, vaid hoopis mahaloksunud alkoholi kokkupühkimiseks. Probleemi sellest ei teki, kuid näiteks kõrvalkupee mongol sunnitakse oma linu puhastama. Ei tea, kas piiri ärevus oli tal kehamahlad tööle pannud või oli asi milleski muus. Ilm on üsna jahe ning akna taga mööduvad kaunid mäekünkad. Peagi paistab raudtee veeres aina rohkem viltriidest jurtasid (see on tegelikult nõukogudeaegne pisut halvustava varjundiga nimetus, kohalikud nimetavad neid džerideks). Oleme jõudnud näotusse eeslinna, mida ilmestavad koledad vabrikukorstnad ja neist tõusev mürgine suits. Jaama jõudes on tunne kui meremeestel, kes üle pika aja kindlal maal, kõrvus kõlab veel rongirataste monotoonne mürin, käiminegi on pisut kõikuv. Sildid on vaid mongolikeelsed, mille kirjapilt on kirillitsas, kuid kõla nagu kaks kassi köhiksid, kuni üks oksendama hakkab (viitan siin Lonely Planeti kirjeldusele).
Perroonil tikuvad omavahel käsikähmlusesse hotellipidajad, kes lubavad sisuliselt peale maksta, et me neil ööbiks. Lõpuks jäävad sõelale kaks võrdset, kelle seast valime näo järgi ilusama naise ning siirdume külalistemajja. Meiega ühineb jaapanlane, kes end samuti võõrustajate sujuvast inglisekeelsest jutuvadast heidutada laseb. Ka takso tehakse välja, hind on ca 2,5 krooni kilomeeter. Kesklinn, kus paikneb ka meie hotell, asetseb rongijaamast 3-4 km. kaugusel. Liiklus on Ulaanbaataris täiesti hullumeelne, valgusfoorid ei huvita kedagi, rohelise tule all teed ületavad jalakäijad hüppavad eest, vältimaks surmasaamist. Ainus suhtlusvahend on signaal ning taksojuhid sõidavad poole kerega aknast väljas, et omavahel juttu rääkida. Asfalt on lagunenud ning õhk täis sudu. Idre’s Guesthouse, mille hinnaks 3,5 dollarit öö, asetseb kesklinna kaubamaja – Univermagi – taga viiekordse paneelelamu kolmanda korruse korteris, meenutades seest tugevalt Tartu tudengikortereid: kolm tuba, millest kahes viimases on kolm nari, kööginurgas seisab Vene gaasipliit. Üle kuue päeva pääseme duši alla, mis osutub ülimalt nauditavaks. Ainult peldikupott on parajalt umbes.
Kell 11 siirdume linna peale: keskne tänav on Rahu avenüü, millel asub ka eelpoolmainitud kaubamaja. Majad on valdavalt 50-60-ndatest. Meie esimene peatuspunkt on Vene saatkond, suur hoone ca 500 meetrit hotellist. Plaan näeb ette ärasõitu linnast juba järgmisel päeval. Saame teada, et viisade väljastamine toimub 14-15 – ei tea, kas selline absurdne töökorraldus valitseb juba suursaadik Molotovi aegadest. Kuna aega on, läheme panka raha vahetama. Trade & Development Bank on väga modernne, teenindus inglisekeelne ja näitsikud kaunid. Üldse tuleb kiita mongoli naiste ilu, seda eelkõige linnas, sest maal me peretütreid sisuliselt ei kohta. Esmamulje linnast on, kui sõidaks kümme aastat ajas tagasi. Tänavatel on telefoniautomaatide asemel raadiotelefonidega poisikesed, kõikjal õitseb putkamajandus. Võtame takso ning sõidame raudteejaama, kust hangime endile Ulaanbaatar-Moskva piletid (siit ostes on ligi 500 krooni odavam kui Moskvast) ja broneerime piletid Moskva-Tallinn, et saada Vene transiitviisat. Juttki käib siin vene keeles. Enne saatkonda siirdumist otsustame sööma minna. Kuna Oliver ei taha Gazaare, mis kohalikud teemajad (mõnel pool kutsutakse neid ka Guaanzideks), külastada, nõudes “ehtsat” Mongoolia toitu, suundume Korea-Mongoolia restorani, kus meid ümbritseb koheselt käratsev salk umbkeelseid korealasi. Menüü on hieroglüüfides, see-eest on toite pildistatud. Küsime neilt tellimissoovitust, mispeale puhkeb aktiivne nõupidamine, millest meid täielikult välja jäetakse. Viimaks tuuakse lauda toidud, ehkki me tellida ei saagi - see tehakse meie eest ära. Tuleb tunnistada, et kolmekäiguline eine on suurepärane, hind nelja peale 13 000 tugrikut.
Kõht täis, liigume Vene saatkonda, kus loeme väravalt, et vastupidiselt ametniku kinnitusele, on tarvis kolme passipilti. Veikko jookseb Kodakisse (lääne kaubamärkidest hakkavad veel silma Nokia telefonid, Marlboro sigaretid ja Coca-Cola väikesed klaaspudelid, MacDonaldsit pole) pildistama. Saatkonna värava taha koguneb samal ajal rahvusvaheline seltskond, tutvume kena pearätikut kandva Poola neiu Monikaga, kes reisib kahe sõbraga (üks neist on rikas ärimees ning teine tüse, lühikest kasvu ja prillidega majandustudeng, ka tütarlaps õpib Varssavis poliitökonoomiat), šveitslastega, kes tulnud Lääne-Mongooliast ning ameeriklasega, kes pool aastat Venemaal elanud ning tuli nüüd välja oma viisat uuendama (samuti üsna absurdne nõue). Me ei taipa värava tagant sisse tormata ja jääme järjekorras viimaste hulka. Täidame tülikaid formulaare, Veikko jutustab, et kohtas Univermagi infoletis kena mongolipiigat, kellele roosi kinkis ja kohtamise kokku leppis. Asjad arenevad, aga järjekord mitte. Loodame parimat, kuid juhtub, mis juhtuma peab – oleme esimesed ilmajääjad. Sõit lükkub päeva võrra edasi.
Viime oma asjad hotelli, ostame kaubamajast õlut – kümme krooni purk - mis viinaga võrreldes väga kallis ja siirdume linna peale uitama. Kõigepealt uurime lennuhindu, meie esimesesse sihtkohta – Möröni - mis asetseb Ulaanbaatarist ligi 700 kilomeetrit lääne-loode suunal, maksab pilet 41$, otsustame kaotatud päeva homme tasa teha. Ulaanbaatari keskus asub Sükhbaatari väljakul. Otse esiplaanil laiub suur kollane teater, vasakusse serva jääb hall koloss – parlamendihoone, mille ees Sükhbaatari mausoleum, ringi patseerib kivinäoga valvur, kes fotografeerida ei luba, pildistame nurga tagant. Kümne aasta jooksul pole saladusvarjund riikluse olemuselt kuigivõrd kerkinud, demokraadid võimutsesid siin vaid 1996-2000, kuid nende probleemiks oli kõrge korruptsioonitase, mis viis mitme ministri vangistamiseni. Nüüd valitsevad Rahvahuraalis taas ekskommunistid, ka president, hiljuti Eestitki külastanud Bagabandi, on endine enamlane; poliitiline süsteem sarnaneb kohalikelt hangitud info põhjal Eestile, kuigi nood meelsasti poliitikast ei vestle. Majanduses on arenguruumi küllaga. Tänaval püüavad inimesed müüa Mongoolia maastikumaale, tõenäoliselt kunstikooli tudengid. Lähedalasuv park on korrastamata, siin käivad pinkidel hoogsad male- ja kabeturniirid – näha, et tööpuudus küünib 50%-ni. Suure teatri vastas seisab arusaamatu sisuga hoonetekompleks, mille ees kohtame kohalikku reisiguru, head inglise keelt kõnelevat (mongolite hulgas suur haruldus – kogu reisi jooksul meiega suhelnud umbes viiekümnest inimesest rääkis viis-kuus inglise ja üks vene keelt) Boloti, kes räägib, et Mongoolia on suurte vihmade tõttu sel aastal erakordselt roheline; ta pakub ka oma ringsõite, kuid nood on meie jaoks liialt kallid. Keset väljakut kõrgub Sükhbaatari ratsamonument, platsil käivad mõnesugused remonditööd, mis silma eest kaetud rohelise puitplanguga.
Keerates ümber nurga peatänavale, asetseb meie ees postkontor – kaart Eestisse maksab ca 1000 tugrikut. Sooritame vajalikud ostud ja liigume edasi Jazz baari, kus isepruulitud Tšingis õlu maitseb üsna hea, erinevalt poodides müüdavatest Korea ja Hiina riisiõlledest. Kanasalat on see-eest erakordselt kehv, kallis ka (20 krooni). Mind tabab siin väike õnnetus, nimelt avastan pisut hilinenult, et WC-s puudub paber, nii, et kasutama peab seepi ja sooja vett, ehkki kraanikausini ulatumine pole kerge töö. Veelgi keerulisem protseduur on kuivatusprotsess soojaõhupuhuri all, mis asetseb näo kõrgusel. Loeme kõrtsis istudes Lonely Planetist, et linna lähedal on mingi kuju, ostame kaubamajast pudeli Tšingise eliitviina (4500 tugrikut pudel) ja hapukurki, näitame taksojuhile suuna kätte, ületame väikese jõe ning saabume linna servale. Siin asetsebki oodatud objekt, lugematu arvu trepiastmete kaugusel seisab hiiglaslik monument. Pärast veerandtunnist ronimist jõuame pärale; tegemist on Nõukogude Liidu ja Mongoolia tundmatutele sõduritele püstitatud grandioosse graniidist ausambaga, mida väljastpoolt ehivad Lenini ja Sükhbaatari kivisse tardunud näod. Monument on ringikujuline, läbimõõduga 20 meetrit ning sisemistel seintel kõrguvad maalingud rahvaste igavesest sõprusest. Tankist teretab siin kosmonauti ning lüpsja embab sõdurit. Täiuslik harmoonia. Veidi allpool asetsevalt raiutud astangult avaneb suurepärane vaade linnale – vasakult poolt tõuseb korstnate suitsu, otse ees laiub kesklinn, paremat kätt on märgata jurtade linnakut. Avatud on vaid üks vaatenurk, kolmest küljest piiravad ümbritsevaid orge kaunid mäed. Joome viina, haukame kurki peale ning imetleme vaadet, loomulikult pildistame.
Umbes tunni pärast hakkab hämarduma (pimedus laskub augustis – vihmaseimal kuul – Mongooliale reeglina kümne paiku), võtame ette vaevarikka allatee ning otsime takso. Kaubamajast liitub meiega teine pudel viina, mil hinnaks vaid dollar. Suund võetakse üheskoos hotelli, kus ees ootab juba tuttav jaapanlane. Tal on suurest söömisest (harjunud vee ja leivaga) kõht korrast ära ning eestlaste olek mõjub sellisena, et vaene asiaatki otsustab viinapitsi kummutada, mis on talle esimene kord mitme kuu jooksul. Tüüp pajatab meile pikalt ja huvitavalt oma reisist läbi Aasia lõunaosa ja islamimaade Ida-Euroopasse, olles nüüd Hiina kaudu siirdumas koduradadele. Vanemad, keda ta oma lahkumisest teavitas hommikul peeglilauale jäetud paberitükiga, arvavad, et poeg viibib siiani Laoses. Eredaimate seikadena näivad sõjaaegse Afganistani kirjeldus, kus teda mitmeid tunde vangis hoiti, samuti India ja Pakistani elu, juurde näeme ka pilte.
Viin hakkab otsakorrale jõudma, kui Veikko end uhkelt üles lööb ning oma kaaslasele ühe teise hotelli juurde järele sõidab (hiljem selgub, et ta üritas kokkulepitud kohast esialgu taksosse meelitada vale tüdrukut – mis parata, kui mongolid meile kõik üsna sarnased paistavad). Kell lööb kümme, kui Veikko helistab – “olen tagasi” (pealinnas on EMT-l roaming levi olemas, Radiolinja sellist luksust ei tunne). Kiirustame alla, jättes jaapanlase õiglase und magama ning siirdume ööklubi tuurile. Tee peal selgub, et tüdruk, kes kergelt purjus eestlasi vist pisut kardab, tahab ka sõbranna kaasa võtta. Taksojuht ei näi asjast hoolivat – mahtus kuus, mahub ka seitse inimest autosse (automarkidest on populaarseimad Koreakad- Kia, Hunday, Daewoo samuti dżiibid, kohati on märgata viimaste mudelite Mercedeseid). Teine tüdruk, kes nagu selgub, on esimese onu- või täditütar räägib õnneks hästi inglise keelt, juhatades meid linna kuumemasse ööklubisse. Kuna taga enam ruumi pole, istub ta ette koos minuga, mis ühest küljest on halb, sest mina pean pileti välja tegema, teisalt aga on ta üpris kena välimusega – plussid kaaluvad seega miinused üles.
Pilet on suures ja modernses kahekorruselises ööklubis, mille tase Eestile oluliselt alla ei jää, kaks tuhat tugrikut, õlu 1800. Istume lauda vestlema. Kuna Veikko tüdruk räägib vene keelt ja sedagi väga halvasti, pigistan infot välja peaasjalikult mina. Minu tüdruk (nagu teinegi) on 23-aastane, lõpetanud ülikoolis juura (ülikoole paistab Ulaanbaataris jalaga segada olevat) ning töötab sekretärina. Tema nimeks on tõlkes Hea Töö (mongoli nimed on pikad ja keerulised, eriti alkoholiuimase peaga). Seltskondlik jutt liigub sujuvalt üle intiimsemaks flirdiks. Vahepeal tantsime - muusika kõigub lainetel trance-euro-disco-peavoolu r’n’b – ühed halvad kõik. Vahepeal laulab kohalik tibi mikrofoniga lääne hittidele karaoket, diskor räägib lugudele vahele, nagu Eestis 90-ndate algupoole küladiskol. Marko ja Oliver näivad mõtlikud ning kummutavad üha sagedamini õlleklaasi. Elavdaks momendiks on striptiisietendus, mida näeb vaid Marko, sest ülejäänud kolm meist külastavad tualetti. Veikko tüdruk on vahepeal kahest õllest maani purju jäänud, ta on maalt pärit ega ole veel harjunud suurlinna eluga. Klubi ukse ees kakleb summ mongoleid. Kena õhtu veereb märkamatult öösse ja kolme paiku saadame dżentelmenidena Veikkoga tüdrukud taksoga koju. Igavest armastust ei kinnita, numbreid vahetame aga küll. Veel üks tähelepanek: mongoli tüdrukud jälgivad hoolega teineteise käitumist, kas ripuvad koos kaelas või eemalduvad koos järsult. Siit moraal – lähenemiskatsed tuleb sünkroniseerida.
Koju jõuame enne nelja, Marko ja Oliver on veel üleval, nendega vestleb vindine jaapanlane. Mina ja Veikko oleme aga tugevas joobes, üritame midagi japsile seletada ning tellime pitsat. Mõlemat erilise eduta. Uni on magus.