Neljateistkümnes päev, E: 18.08.03
Päikesetõus leevendab pisut külmust, kui vastu minu ja Marko telki potsatab lumepall – härmatis on esimesena ärkvele ajanud Veikko, mongolid magavad peojärgset und. Keedame tassi teed. Tänane sõit pole eriti pikk, kuid vaadata on palju. Esimeseks peatuseks saab järvest nelja kilomeetri kaugusel asetsev vulkaanikraater, mis kõrgub kolm tuhat meetrit üle merepinna –ronimist on palju, kuid kraater ise on igati äge. Kõikjal lasub vulkaaniline kivim, ronime kõrgeimale servale, kust otsekukkumist nii viiskümmend meetrit. Pildistame ja vestleme alternatiivsete filmide perverssuste paremikust. Alla viib trepp mööda märgistatud rada. Sõidame sisse loodusparki, kuhu seekord pääseme valvuri puudumise tõttu tasuta. Lähiasulas oleme taas sunnitud suppi sööma, kõikjal sibavad ringi väikesed mongolid. Möödub jahimees, kel õlal rippumas surnud ümiseja (koprataoline loom). Ümbrus muutub tasasemaks, taas algab lai stepp.
Meie võtame suuna itta, Tsetserlegi – Arkhangai aimagi keskusesse. Teele jääb kaljude vahel mäslev mäestikujõgi, ületame ka tasulise silla (500 tugrikut). Sissesõit linna on vaatamisväärsus omaette. Mägede vahel käivad hoogsad maaparandustööd. Meie imeline villis on ilmselt ainus, mis võimeline stopp-märgi alt läbi murdma. Tuleb ainult pool tundi oodata, kuni ekskavaator tee lahti kaevab. Taksod jäävadki järjekorda. Tstserlegi erinevus teistest linnadest on barakkide paiknemine korrapärastes kvartalites. Lisaks pakutakse siin Euroopa toitu inglise vanapaari poolt peetavas Fairfieldi pubis – saame lasanjet ja hamburgerit. Ehkki koht on juba suletud, kutsub meid sisse kena mongolist kokapiiga, ainult õlu tuleb poest kaasa osta ning hinnad ei sisalda käibemaksu. Üle mitme päeva ilmneb ka mobiililevi, saab koduseid teavitada. Tsetserlegis asetseb üsna tasemel aimagi rahvaajaloo muuseum – peamiselt traditsioonilised esemed, kuid on ka punanurgake, mis pühendatud kohalikule kultuskirjanikule. Fotode eest nõutakse lisatasu. Eriti suured on viinalähkrid, ka muistsed airagianumad paistavad hiiglaslikud, mis annab tunnistust tõigast, et joomiskultuur pole vaid nõukogude aja kaasnähe. Lisaks näeme 19. sajandi jurtat, mis meenutab tugevalt tänapäeva, puudu on telekas ja VEF raadio.
Tsetserlegi lähedal elavad juhi tuttavad, kelle džeris joome korraliku laadungi kumõssi. Jurta kombestiku kohaselt võetakse kõike vastu parema käega; juuakse ühest kausist, reeglina kolm ringi, misjärel võib visata näppe edasise tarvitamise kohta. Külalised liiguvad sisenedes vasakule, kusjuures peremehe poole selja keeramist proovitakse vältida. Iga joomiskorra ajal jäetakse kausi põhja väike tilk ning keeldumine on ebaviisakas. Airagianumad varieeruvad 250-750 grammini. Joogi juurde pakutakse juba varemkirjeldatud kohupiima, samuti väljast meekärge meenutavat maiust, mille sees kreemjas hobusepiim. Parim airag on väidetavalt Põhja- ja Kesk-Mongoolias, kus viljakamad alad (tee ääres võib märgata isegi nisu- või odrapõlde). Kõikjal, ka joogikausis, sagivad ringi kärbsed ning sanitaarsus puudub – sellele tuleb siin läbi sõrmede vaadata.
Pärast joomist võtame sihiks 50 kilomeetrit lõunas asetsevad kuumaveeallikad. Põsed õhetavad kõigil (airag purju siiski ei tee), eriti ülemeelik on autojuht, kes ajab teel liikuvate masinatega võidu. Makis möllavad kordamööda Venemaa paari aasta tagune eurolaulik Alsu ning Mongoolia rahvamuusika, mis kõlab seguna Ivo Linna ja Kuldse Trio parimatest paladest, sekka Türgi mõjutusi. Pärale jõuame pimedas, kuid magamiskoht džeri laagris maksab 12 $, mille põlgame kalliks. Saame juhi tutvuse kaudu kõrvalhotellis toa 1500 tugriku eest. Taevas sätendavad tuhanded tähed, öö on selge ja soe. Õhtu lõpetuseks teeme Veikkoga mõned partiid Marjaasi ning heidame unne.