Kahekümnes päev, P: 24.08.03
Hommik on pea täpselt eelmise koopia: pirukad, õlu ning Bismarck, mille õpetame selgeks ka Monikale, mina vedelen üleval naris töödeldes “Idiooti”; arutame, kas vürst Mõškin on Jeesuse kehastus ning kumb on ilusam, Nastasja Filippovna või Aglaja Ivanovna. Kambapeale ostame peatusest kehvatasemelise pornoajakirja, mille postri kupee sissekäigu kohale kleebime. Einestame restoranvagunis, kus omal ajal laagrites kasutatud väike metallkausitäis seljankat maksab 80 rubla ning tilluke praad 150 rubla. Siia enam jalga ei tõsta. Omskis täiendame oma õllevarusid ja hangime leti alt kaks poolest haljast, minu ja Oliveri oma on suurepärane, Veikkol ning Monikal maitseb puskarina, maksumärgid mõlemal, Marko püsib õlle peal. Viinajoomine topsidest käib kähku, poole tunniga on liiter otsas. Monika pressib end taas külje alla Oliverile, mina jutustan Tartu tudengiorganisatsioonidest, võtame õlut peale. Slovakk kaob kuhugi, poolakas ei seisa enam korralikult jalul, Oliver talutab ta magama. Mina teen vahepeal tutvust vasakpoolses kupees elutseva ukrainlase Adamiga, kes Ulaanbaataris naise vanematel külas käis; on teine end samuti kenasti ära sättinud, mispeale otsustab minu sügavas joobes aju kõrvalkupeesse sisse taaruda. Siingi käib viinavõtt, lisaks Adamile istuvad neli mongolit, sood võrdselt jaotunud. Võtan pitsi ja laulan neile vahva eestikeelse laulu, mida kuuldes tõttavad siia ka Marko ning Oliver, kes vahepeal plaaninud Veikko eeskujul magamaminemist. Kuulan maad: mongoli tütarlapsed on sõitmas Valgevenesse õppima. See annab mulle rumala mõtte diktaatori vaevatud riiki kiruma hakata, ka Oliver ja Marko tõstavad viinapitsi. Lõpuks lendab mu pea lähedalt mööda koguka mongoli heidetud viinakork, tema tahtvat magama minna. Ebaviisakas, aga tulemuslik. Lahkume ning hiljem käib üks korpulentne mongoli tütarlaps meie ees veel vabandamas. Viinane pea ei küsi, vaid langeb patja. Loodame kätte tasuda valju norskamisega.