Üheteistkümnes päev, R: 15.08.03
Tänane plaan näeb ette jõudmist Hövsgöl Nuuri – maailma suuruselt 14. mageveekogu äärde, mistõttu oleme juba kell 9 liikvel. Ületades aimagi piiri ning saabudes põhjaregiooni, muutuvad teed pisut paremaks. Mägede kõrvale kerkivad metsad, peaasjalikult siberi nulg. Tee ääres seisavad karvased jakid, palju on imetamiseas poegi. Hommikusöögiks gazaris on taas guljašš, väikesed lapsed lehvitavad meile rõõmsalt ning kõik on ühtviisi umbkeelsed (huvitav on seik, et kui tunnistame oma oskamatust kõneleda mongoolia keelt, püütakse meile asja selgeks teha rääkides lihtsalt aeglasemalt).
Meie omavaheline vestlus keerleb bensiini ümber. Kahtlustame juhti pettuses, sest Veikko maksis talle pool kütuserahast (150 000 tugrikut) juba ära, kuid hind on olnud stabiilselt alla 500 tugriku liiter, kuigi meie arvestus oli tehtud 600 peale. Otsustame oodata, kuni meilt uuesti raha küsitakse. Juht sätib asju ka tihtipeale nii, et saab bensu võtta, kui meid juures pole; see-eest võtab ta autost viimase välja. Kella kolme ajal tabab meid reisi esimene häda – lõhkeb üle lapitud parem tagumine sisekumm. Appi tuleb Landcruiseriga juhuslikult mööda purjetav sõber, kes aitab tagavararatta alla ning tarvitab mõnuga meie kumõssi. Kella viie paiku saabume Mörönisse – põhjapoolseima aimagi pealinna. Mees paneb meid kloostri juures maha ning suundub ise bensu võtma. Pühakoda on väike ja kirev, kuid sisse me ei pääse. Aia kõrval asub puudest park, rohelised on neist vaid üksikud.
Võtame suuna otse põhja, järvele, mille lõunatipus asub väike Khatgali asula – 101 kilomeetrit Mörönist. Loodusparki sisenemise eest tuleb tasuda 3000 tugrikut inimese kohta, Oliver teeb seepeale ettepaneku tagasi pöörduda. Jääb ära. Siirdume otse Hövsgöl Nuuri äärde. Järv on otsatu (pikkus 127 km), ümbritsetud kõrgete mägedega, mida katavad tihedad metsad. Kell kaheksa on väljas juba üsna külm. Läänekalda algus on ääristatud mahajäetud sõjaväeobjektidega, veepiiril vedeleb hiiglasuur tünn. Järv on jääga kaetud septembrist juunini ning omal ajal veeti siit suurte tsisternautodega naftat sisse (põhjaosa paikneb vene piiri vahetus läheduses). Väidetavalt on aja jooksul läbi jää vajunud 40 sõiduki ringi, kuid vesi peegeldab endiselt vastu kristallselgena, samuti elavad siin mitmed haruldased loomad ning järv on rikas kalavarude poolest.
Õhtul tabab meid teine õnnetus: kadunud on Oliveri fotokaamera, hinnaga 5000 krooni. Ilmselt jäi see koos kolme tehtud pildiga Möröni linna sildi äärde – kahju on kõigil. Sellest, kas süüdistada Veikko sõidul lae vastu põrutada saanud pead, ajalugu vaikib. Teeme mäe veerule metsa alla skaudilõkke, söögiks on kartulipuder konserviga, hiljem jalutame veel veidi kaldapealsel. Öösel tuleb mitu korda ärgata külma tõttu. Hoolimata soojast magamiskotist kipub nina vägisi jäässe. (naljakas mõelda, et enne sõitu oli meie peamiseks mureks end päikesest mitte ära põletada. Ilmselt on kõrvetavalt kuum siis Gobis, põhjaosas läheb aga tarvis villaseid sokke). Ka telgid oleme paigutanud tobedalt kallakule, nii, et külge keerates vajud alla. Kõrvaltelgis ei suuda õhema magamiskotiga Oliver hommikuni sõba silmale saada, ehkki juht annab neile Veikkoga sooja viltteki peale, ööbides ise autos.