Seitsmeteistkümnes päev, N: 21.08.03
Hommikul kostitatakse meid supiga, mida läbi hammaste luristame vaid mina ja Marko. Veikkot ning Oliveri on tabanud karm pohmell. Anname üle kingitused (võinoa, mängukaardid, pastakaid, postkaarte, välgumihkli ja lastele kommi), jätame südamlikult hüvasti ja võtame suuna tagasi Ulan-Batorile, kuhu maad 400 kilomeetri ümber. Oliver on näost kahvatu, teda valdab nõrkus. Lõpuks jõuame järeldusele, et ilmselt on tegemist toidumürgitusega. Ta ise on veendunud, et rohuks sobib Coca-Cola. Täna on reisi parimad teed, pea terve ala on kaetud asfaldiga, mida kohati Maailmapanga rahade eest renoveeritud, keskeltläbi on muidugi auke samapalju kui asfalti. Tee peal pildistame olulist kivimäge, mille otstarvet juht meile seletada ei oska, samuti kohtume laisalt rohtu sööva kaamelikarjaga. Mongol ostab endale gazarist väikese kohvi, meie vestleme senikaua Demokraatliku partei liikmega, kes reisil kohatuist ainukesena Eesti täpset asukohta teab, olles informeeritud isegi meie sõduritest Iraagis (ka Mongoolia andis sinna oma panuse). Tee peal peatab meid autodokumentide kontrolliks hetkeks politseipatrull (nood asuvad teeäärsetes kaiputkades nagu Eestis nõukogudeajal).
Ulaanbaatarisse siseneme kell kuus õhtul, linna sissesõit maksab 500 tugrikut. Vahetame pangas juurde tugrikuid ja rublasid ning läheme juhile külla. Mees elab koos perega hruštšovka viiendal korrusel ühetoalises korteris, naine töötab keemiaõpetajana ning pojad (13 ja 9) on haaratud matemaatikast ja malemängust. Naine pakub eelroaks kartulisalatit, põhitoiduseks on ikka supp, kuid selle maitse on parem kui maal. Korki keeratakse ka viinapudelil, ainus vapper on Marko. Mongoolia paistab patriarhaalse riigina: nagu mees ütleb, nii on. Naine toimib teenindava personalina. Juht, kelle nimeks loeme visiitkaardilt Ganbat (ehkki ta end meile alguses tutvustas, ei suutnud nime meeles pidada), pakub meile tasuta öömaja oma venna pool. Selgub, et venna juures tähendab paneelelamu esimesel korrusel asuvat, suvel tühjana seisvat autokooli. Ust avades vaatab vastu kempsupott, korter koosneb ühest suurest kollase pragunenud laudpõrandaga ruumist, nurka on kuhjatud koolipingid, ühel seinal ripub tahvel, teised on kaetud liiklusskeemidega. Mõistame, et lahtises autokastis ei tohi viina juua. Kraanist tulev vesi on tulikuum. Maksame ära sõidutasu (80 $ inimene) ning tagastame fotoaparaadi. Kõrvalkorteri poest varume limonaadi, mängime ühe õhtuse Bismarcki ning tõdeme, et meie Mongoolia epopöa hakkab lõpule jõudma.