Kaheteistkümnes päev, L: 16.08.03
Varastel tundidel on temperatuur langenud viie kraadini, telgil särab härmatis – ilus karge sügisilm. Ärkame lõdisedes, kuigi õhtul kohalikelt hangitud suitsukala koos pakisupiga aitab hullemast üle saada. Hommikul tulevad meie juurde poiss ja tüdruk, kes pakuvad suuri mustikaid (mongoolia keeles muide mustik). Mees keerab neist mitu väikest kanistrit jooki välja, meie sööme tassitäie niisama. Oliver otsustab planeeritud jalgsimatka väsimuse tõttu esialgu vahele jätta, kuid vähehaaval virgub temagi.
Kaasas aina sümpaatsemalt juhilt laenatud fotokas, alustame retke mööda läänekallast. Maa on üsna vettinud, tee mudane ning isegi džiibile raskesti läbitav. Jalad saavad kohe märjaks, sokid rändavad taskusse. Olles 15 minutit autost eemale liikunud (juht jääb valvama), avaneb esimene korralik vaade veele. Rand kulgeb metsaveerel, vastaskallas on mägine. Veikko saab kahjuks teha vaid ühe pildi enne patareide äraväsimist. Metsa lõppedes algab hobusesõnnikut täis karjamaa. Hüppame mööda mättaid, eemalt paistavad turistidele mõeldud jurtade laagrid. Jalutame ühest läbi; meid tabab mõte ronida taamal paistva mäe otsa, et ümbrusele paremat pilku heita. Jõu kogumiseks istume nulukännule, mille eelnevad elanikud – mustad kuklased - uustulnukad hammustuste ja uriiniga vastu võtavad. Siin leiab Marko sobilik olevat jutustada oma tööst õiguskantsleri büroos, keskendudes eelkõige eluaegsete kinnipeetavate hinge- ja suguelu süvaanalüüsile. Märkamatult möödub pea tund kui leiame, et alpinism võiks üsna väsitav olla ning liigume edasi horisontaalsuunal. Peagi jõuame järgmisesse džerilaagrisse, kus meid tabab kihk hobusega ratsutada. Oma üllatuseks leiame kena tüdruku, kes hästi inglise keelt oskab ning lubab asja ära seletada. Senikauaks oleme külalised tema ja veel seitsme noore jurtas. Ümberringi vihisevad vilkuritega villised ja landcruiserid, keskmine turist on militaarriietes. Põhjus selgub peatselt – täna leiab siin aset Mongoolia ja Vene peaministrite kohtumine. Meie lahked võõrustajad osutuvad aga Ulaanbaatari Muusikaakadeemia tudengiteks, kes kaheksakesi on kokku pannud rahvamuusikat viljeleva kollektiivi. Kuna harjutamine teeb meistriks (õhtul on ju tähtis esinemine), saame osa eksprompt kontserdist: kõlab jorisev kurguhääl, keegi mängib kõverat klarnetit, osad pillid meenutavad tšellosid, õrn tütarlaps sõrmitseb harfilaadset instrumenti. Kõike kroonib trumm-kannel – kasutatav mõlema pillina ksülofoni kombel. Orkester kõlab väga lahedalt, ettekandele tuleb muuhulgas ka “Kaks sammu sissepoole”, millele äratundmisrõõmus kaasa noogutame. Kutsume neid Viljandi folgile ning vahetame e-maile. Ratsutada kahjuks ei saa, keegi on ette jõudnud.
Niisiis jätkame rännakut – möödume pooleliolevast puumajast ja suundume randa. Siin vedeleb palju häid lutsukive, kuid tugev lainetus takistab viskeid. Peame plaani häirida Kazjanovi rahu, kuid midagi vaimustavat, mis poleks kriminaalne, pähe ei tule. Sammudes edasi, muutub maastik mägisemaks. Rand saab otsa kõrge kalju jalamil, mille otsa ronimist enesele jõukohaseks peame. Tõrgub vaid Oliver, kelle ratsutamissoovi üksmeelselt maha laidame (v.a. tema enda meel muidugi). Suure ringiga läbi rägastiku murdes vallutame viimaks kalju tipu – siin leidub ohtralt sajajalgseid, kes end krae vahele armastavad kukutada. Vaade on aga kaunis – nagu maa külgetõmbejõu ja kivi kukkumise aja järgi harrastusfüüsikutena välja arvutame, on otsekukkumist oma 30 meetrit. Järvevesi paistab siit heledam, väljas on soe – tõeline paradiisirand. Ainult fotokas keeldub hetke jäädvustamast – kasutame selle asemel mälu. Kuna autojuhiga sai kokku lepitud, et tagasi oleme kuue ajal, pöördume ümber ning liigume tuldud teed. Astuda on peatuspaika kuus-seitse kilomeetrit, mees on meile uhhaad keetnud, pakkudes esimese temapoolse söömaaja, ka pilti saame pärast patakate vahetust teha.
Täna sõidame mööda eilseid radu tagasi Möröni, mis on üks üsna mõttetu linn. Ka laupäeva õhtul tervitavad teekäijaid inimtühjad tänavad. Kuna öökülma telgis enam kannatada ei soovi, asume hotelli otsima. Mees teab, et sooja veega head toad pidavat eksisteerima, kuid hind on meie jaoks üle mõistuse – 10 $ nägu. Meie Lonely Planet on kavalam, lubades 1500 tugriku eest nõukogudeaegset kolossi diskoajastu tubadega. Peale mõningat küsitlemist saabumegi soovitud majja – riiklikku hotelli, mis väljastpoolt meenutab ehk lasteaeda; katusekarniis on ääristatud rõõmsate loomapiltidega, mis ära karanud otse Sojuzmultfilmist. Aastatega kerkinud hinna kaupleb juht, kes nüüdseks meie vaese Ida-Euroopa turisti staatust lõplikult mõistma on hakanud, 3500-lt 2500-le, ehkki peame maksma ka tema ööbimise. Mees ise tunneb end äärmiselt lõbusalt, eriti erutavad ta meeli koridori katkised aknad. Peab mainima, et vestibüül näeb välja igati uhke oma seintel rippuvate maalide, laiade punaste vastuvõtuvaipade ning kõrgeastmeliste treppidega. Uksed lukustuvad tabaga, remontimata tubades tolmuvad igaühes kaks voodit, peldik on must ning pott katki, peale peab kallama kraanist, mille all kauss samuti puudub – vähemalt külm pole.
Olles asjad ühte tuppa tõstnud, sest teine ei käi väljast lukku, läheme sööma. Siin saame friikartulit ja loomulikult lambaliha riisiga, milleta ei möödu sel maal ükski söömaaeg. Toit on Mongoolias küll ühekülgsemaid, mida eales nähtud. Võtame üle mitme päeva jälle ühe korea õlle, purkide peal säravad populaarsete poiste- või tüdrukutebändide näopildid. Sööklas astub meile ligi esimene purjus maamongol, huvitav isend, kes kõigil kätt surub ning kange keelega omakeelseid vabandussõnu pomiseb, ise must kui murjan. Väljudes hakkab silma veel üks kauguses taaruv alkoholisõber. Suundume tagasi oma kummaliste ruumide juurde, kohates ka rändavat prantsuse abielupaari koos majasõbrast sakslasega, üle mitme päeva esimesed turistid. Õhtu lõpeb arutlusega roppsõnade üle, mida Eestis erinevalt Soomest põhjalikult uuritud pole (äkki Oliveri lõputöö?). Tajume mõndagi erinevalt, kuid linade vahele ronime kõik üheaegselt, teadmisega, et homme saab duši alla. Nii murdub reisi selgroopäev.