Esimene päev, T: 5.08.03
Päev algab vihmaselt, mis muudab lahkumise kergeks ja rõõmsaks. Linnas kohtume Veikkoga VS-s, kus sööme viimase kodumaise einena ühe kebabi, laeme kaubamajast mõned õlled peale ning võtame suuna Balti jaama. Jaamas ootab meid juba ees Marko ning peagi saabub ka Oliver koos kadunukest juba ette taga nutvate sugulastega. Rong koosneb ca 10 vagunist, kuid reisijaid pole perroonile kogunenud just ülemäära. Meil on istekohad, sest ei pea 14-tunnist sõitu kuigivõrd pikaks. Märt klõpsatab viimase pildi, kell saab 17.52. ning teel me olemegi. Toolid on üsna mugavad ning kuna inimesi on vähe, saab öösel üle kahe istme lamada. Voodit see siiski ei asenda. Esimesed tunnid mööduvad Oliveri vanaema ploomisaaki hävitades, misjärel asume degusteerima kaasavõetud õllesid. Saame naerda Marko pileti üle, millel piletimüüja on ladina tähestiku kehva valdamise tõttu perekonnanime slaavipärastanud. Kuna ta on varem õppinud Soomes, on reisiaegne hüüdnimi olemas – Fennofiil Odatšuk. Suurema katsumusena ootame piiri, sest hirmulugusid Vene altkäemaksuhimulistest kodumaa kaitsjatest on küllap kuulnud igaüks. Nende Eesti suguvennad piirduvad vaid marginaalsete küsimustega deklareerimissoovi kohta. Omaette proovikiviks kujuneb venekeelsete riiki sisenemis- ning lahkumisformulaaride täitmine trükitähtedega kirillitsas, kuid neljapeale koolis õpetatut meenutades võidame sellegi raskuse. Lisainfona võiks mainida, et ei piiril ega linnades pole võimalik kasutada rongi tualetti, millega üsna teravalt mitmetunnise ootamise käigus kokku puutume. Peldik ise koosneb metallpotist, mille küljes pedaal. Kui sellele vajutada, näeb kiirelt mööda vilksatavaid raudteerööpaid. Kraani kasutamine on küllaltki ebamugav, sest vee jooksmasaamiseks tuleb üleval hoida kraanialust tila, mis käib üsna raskesti. Samuti on üks käsi kasutusest väljas. Kui Eesti poolel julgesime vabalt natsionalistlikku nalja visata, siis Vene aladel jõuame üksmeelselt järeldusele, et targem on suu kinni hoida.
Olles ületanud piirijõe, tormab rongi kaheksa verejanulise näoga läbiotsijat, kes meid, kui kupee ainsaid mittevenelasi, usinalt piiramisrõngasse võtavad. Ent kuuldes, et sõit viib Mongooliasse, valgub kurja ametlikkuse asemel nende näole pigem kergelt põlglik muie – pole ju tegu just soosituima turismikeskusega. Küsitakse relvade kohta, mis Oliveril, kui kolme toidukeetmiseks tarviliku gaasiballooni omanikul, kõhu alt õõnsaks võtab, kuid meie ebaleva “net-i” tagajärjeks on vaid Veikko koti pinnapealne läbikatsumine. Ohkame kergendatult. Läks lihtsamalt, kui arvasime.
Järgmist õlle avades loksub rong juba Ivangorodi tagustel, kust otsime üsna asjatult märke ajast, kui see ala veel Eestile kuulus. Aknaraamid muutuvad igatahes kohe sinisteks, nagu idanaabrite juures kombeks. Korgime lahti uued pudelid ning suubume Venemaa öösse. Esimene kokkupuude kohaliku kultuuriga osutub teatavas mõttes kunstlikuks, sest restoranvaguni odavaim viin on Viru Valge ning hapukurgidki kodumaist päritolu. Hinnaklass on umbes Eesti keskmine kõrtsi tase. Otsustame, et kaks meist jäävad pagasit valvama ning teised magavad, kuna istevagun pole vast kõige turvalisem koht, ehkki keskmine reisija paistab pensionieelikuna. Peagi istume Markoga kahekesi ning räägime Vene ajaloost. Kell pool kuus toimub vahtkonnavahetus, kuid und saame kõik napid poolteist tundi, sedagi heitlikult. Hambad jäävad pesemata, sest Moskva läheduses suletakse taas uksed.