Kolmeteistkümnes päev, P: 17.08.03
Täna oleme varakult jalul, pakime asjad, maksame arve ning suundume avalikku pesulasse, kus viiesaja tugriku eest lubatakse mustus enesest välja uhada privaatboksiga duširuumis – üle viie päeva jooksva vee all on suur mõnu, kuigi teenus ei sisalda tualetti. Mees viibib bensiiniotsinguil (ühes linnas võib olla 7-8 jaama, kuid pooled neist on tühjad, saadaval on A 76 ja diisel), oleme otsustanud, et raha üle kauplema ei hakka, lisaks küsib ta meilt teise poole eest 30 000 vähem. Hommikusöögiks proovime ülessoojendatud rasvast hiinapärast nuudlirooga, sest lambaliha-nuudlisuppi, mis iga päevaga aina vastikumaks muutub, ei taha. Siinne supp koosneb riisist koos keeduveega, sisse puistatud lambalihatükke.
Linna jätame selja taha üheteist paiku, et õhtuks jõuda umbes 200 km lõunas asuva Terkhiin Tsagaan Nuri – vulkaanilise järve – kallastele, kus pidavat olema kaunid telkimispaigad. Märkame, et mees loeb teed mägede järgi, seletades, et kaarti pole tarvis - tema ongi kaart. Teed muutuvad nüüdsest ülimalt halvaks (mu teeparandust õppival vennal oleks siin ideaalne tööpõld), suured loigud vahelduvad kiviste mägiteedega. Veereme edasi vaid 15-20 km/h. Samas on loodus seninähtuist kauneim – künka jalamil silmame kaamelikarja, sageli võib kohata jakke. Eriti rahule jääb Marko, kelle kord on ees istuda, kolm tagaistujat ägisevad lõputu rappumise üle. Põrgukaristusena mõtleme priviligeeritule välja igavese ülesande – Mongoolia rohumaade puhtaks niitmine, teiseks variandiks on talvised lumekoristustööd. Porine tee toob meelde jääminekuaja Eestis – kõikjal vulisevad allikad, kohati läbime madalaid jõgesid, õitsevad punased metsikud stepililled.
Lõpuks keerame mägedesse, kõrvad kipuvad kõrguse tõttu lukku minema, kui üheksa ajal järve äärde saabume. Mongoolia on üsna tugevalt üle merepinna ulatuv, keskmise kõrgusega kusagil 1500 meetrit. Eemalt vaadatuna üllatab järv oma suurusega (kujutame vulkaanijärve ette ju tillukese kraatrina), võrreldav ehk Võrtsjärvega. Kaugematel mäeharjadel särab lumi, taamal paistab ka süüdlane - tume vulkaan, mis küll juba ammu kustunud. Pildistame ning sõidame veekogule kolmandik ringi peale. Juht tahab meid eraldatusse viia, mispeale Oliver, kes loodab kohalike neiudega tutvuda, karjatab: “No, Mongolian people good”. Valmistame konserveine, mina üritan nappi valgust kasutada päeviku kirjutamiseks, joome ära viie peale võetud pudeli külmarohtu ning suundume uuringut teostama. Kohalikke telkijaid on mitme laagri jagu – esimesel lõkkeplatsil noogutatakse vaevumärgatavalt ja võrkpalli mängima ei kutsuta. Järve kaldal võib vaadata tihedat, inimesekõrguste kivihunnikute rida, ilmselt kohalik traditsioon - kes siin käib, ehitab. Meie otsustame juttu teha teise kollektiiviga – lõbus kära näib tulenevat kooliekskursiooni pisut purjus teismeliste kõridest. Meile heidavad pilke, needki vihased ja kõõrdi, vaid pedagoogid. Edu puudumise tõttu suundume unemaale. Järvele laskub jäine udu. Noored karjuvad ja laulavad. Tuleb raske öö.