Kahekümne esimene päev, E: 25.08.03
Tänast päeva alustab peavalu koos kätevärinaga. Keedame viimastest järelejäänud toiduriismetest kartulipudru sogase konserviga (soola puudumise tõttu maitsetu), pisut parandavad tunnet paar beljašši. Taas käivitub Bismarck, taas loeme raamatuid. Veikko on uhke oma elu esimese armastusluuletuse üle, peamised võrdlused laenatud kreeka mütoloogiast. Kolm nädalat tüdruksõbrast eemal pole naljaasi. Jekaterinburgi lähedal peaksime ületama Uuralid, kuid ka keset päeva ei näe muud kui mõõdukaid künkaid. Mina kirjutan vanematele pulmaaastapäeva puhul kauni sõnumi, kuid aku saab tühjaks ja levi ka ei ole, jääb kahjuks saatmata. Kella nelja ajal siirdume õlle manu, millega sisustamegi kogu aja. Kaasa teeb ka Monika. Tekib tugev vaidlus selle üle, kummal oli parem stardipositsioon nõukogude võimu lõppedes – Eestil või Poolal. Veikko väidab koguni, et Poolal oli kehvem, kuid nad on meist nüüdseks isegi ees või samal tasemel, mina ja Marko usume täpselt vastupidist, kuid andmeid pole kellelgi. Seega jääb emotsionaalsus. Vean veel Veikkoga kolmele kesvamärjukesele kihla, kas Lou Reed laulis Travelling Wilburys’es või mitte. Minu eitus (nagu hiljem selgub) jääb peale.
Poolakas vaatleb armunud pilguga üha enam joobesse jäävat Vodkabaatarit, kes talle lõpuks ka siivutu ettepaneku teeb (Oliver kummutab järjest kaheksakraadiseid minutiõllesid), kuid selgub, et neiu on täitsa rikkumata. Vodkabaatari süümepiinad kestavad sekundeid, ta isegi ei usu eriti asjasse, kuid otsustab peale “tiba švipsi” jäämist, mis tähendab Oliveri keeles maani purjusolekut, et kaitsevahendite kaasavõtmine kõrvalkupeesse pole siiski halvim idee. Meie omalt poolt lubame mongoli rahva armastatuimale pojale järjekordse vallutuse puhul kow-tow teha (spetsiaalne kummardus, mida omal ajal sooritati Hiina keisri ees tema audientsile pääsemiseks; tuleb kolm korda põlvitada ning igal korral kolm korda otsaesisega maad puudutada). Joome edasi, Oliver kaob tegudele. Poole tunni pärast naastes tunnistab ta ohates, et sai hakkama, kuid südametunnistus vaevab, kuna hobusel kappava valge printsi asemel vajus toredale tütarlapsele peale alkoholist haisev, kolm päeva joonud ning viis päeva pesemata võidunud juustega ürgmees tagurpidi pööratud vestis. Humoorikas seik oli asja juures siiski samuti olemas – kirehoos loopis Vodkabaatar kõik oma hilbud põrandale ja et neid hiljem leida, pani ta muidugi tule põlema, mis omakorda äratas allvoodis põõnava turjaka vene ärimehe, kes kummagi jalaga ühel naril seisvat Oliveri tema täies alastuses mõne hetke mõõtis ning seejärel mühatades selja keeras. Teine poolakas magas sügavalt. Kallame meiegi endale kurku viimase Zolotaja ning suikume.