Kaheksateistkümnes päev, R: 22.08.03
Ärasõidupäeval paneme kella helisema üheksaks, et jääks aega veel sisseoste teha. Suure ringiga majade vahel tiirutades jõuame lõpuks Univermagi, kust asume kodustele meeneid hankima. Mina ostan traditsioonilise mütsi (umbes nagu monomahhi mütsike, ümmargune peakate, mille otsas taevasse osutav viiesendine sarv, Veikko ostis samasuguse Karakorumi kloostrist) ja väikese maastikumaali, kõik ilustame end särkidega ning toidukaupluses laome korvi paremat sorti viina. Kell 11 oleme tagasi autokoolis, sest mehele on tarvis võtmed tagastada. Meie mongol hilineb poole tunni jagu tööülesannete tõttu, kuid sõidutab meid enda juurde, kus hommikusöögiks tavalist teed buuzidega antakse. Samuti saame enne rongiretke end puhtaks pesta. Kahjuks on just sel hommikul kogu Ulaanbaatarist kadunud soe vesi, jääkülm juga tungib kontidesse, tehes olemise imeliselt värskeks. Anname kingitustena üle suveniirnapsupudelid ja konjakis immutatud sigarillod. Võtame poest kümme liitrit vett (ka kraanivesi on Mongoolias tegelikult täitsa joodav), Oliver ning Veikko omastavad ka venekeelse ajakirja XXL, mille sisu nende suureks pettumuseks osutub trendinõuanneteks, kuigi väga naljakas on see osa, mis puudutab esimest vahekorda kaaslasega, täpsemalt õigete ja valede vastuste rubriik. Perroonile saabume kümme minutit enne väljumisaega. Koheselt näeme poolakaid, kes sõidavad meie kõrvalkupees kahekesi (rikas poolakas läks lennukiga). Jätame mehega nägemiseni, lubades ehk kunagi tagasi tulla, kindlasti saadame aga pilte, tema omalt poolt peab postkasti libistama Veikko hilinenult täidetud kaardid. Esitame vagunisaatjale pileti ja passi ning olemegi Mongoolia tolmu jalge alt pühkinud (vähemalt mahamineku mõttes).
Vaguni vahekäigu on blokeerinud aknast sisutult välja vaatavad mongolid, kellest möödumisega näeme suurte kottide tõttu ränka vaeva. Jõuame vaevalt keerata oma kupeesse, kui kuuleme viimasena tulnud Oliveri hüüatust: “Varastavad!”. Tormates välja märkame kaduvate mongolite selgasid. Oliver jutustab, et tundis kellegi kätt telefonitaskus, millele asetas kiirelt oma kämbla. Samal ajal tõmmati teisest taskust välja rahakott koos kõigi reisidokumentidega. Ta viskas seljakoti kiirelt maha, pöördudes ja nähes varast tengelpunga selja taha peitmas, kuid suutis kiire tegutsemisega kurikaela käe tagasi kiskuda ning vara kätte saada, äiates samal ajal küünarnukiga mongolile ribide vahele. Pärast kahetseb ta südamest, et korralik õpetus jäi varganäole andmata, kuna kogu sündmustik käis sedavõrd kiiresti – õnnelik õnnetus. Rong alustab kerge nõksatusega liikumist kell 13.50, taas oleme aheldatud oma raudratsu külge. Pakime kotid lahti, paigaldame linad, asume aega veetma Bismarckiga. Mina tunnen end mingil põhjusel erakordselt halvasti, sümptomid on samad, mis Oliveril paari päeva eest – nõrkus, kõhulahtisus ning külmavärinad. Tõenäoliselt siiski viirus (ainus, kes meist midagi ei põdenud, oli Marko). Kuna juua ei julge, loen “Idiooti”. Suhtleme ka poolakatega, õigemini küll vaid ise aktiivsust üles näitava Monikaga, teine tüüp loeb enamik ajast Grishami novelli või vaatab aknatagust maastiku, milles midagi uudset kirjeldamiseks ei leidu. Piirile jõuame õhtupoole, probleeme pole, ainult kaua läheb aega, ehkki mina haiguse tõttu korralikult magada nagunii ei saa. Lõplikult üle jõuame alles nelja paiku öösel (kuigi Moskvas on kell 11). Vajun heitlikkusse unne, teised magavad juba ammu.