Teine päev, K: 6.08.03
Pealinna saabume pisut pärast üheksat kohaliku aja järgi. Meid tervitab hoovihmade kaskaad, kuigi külma üle ei saa kurta. Üldiselt mulle meeldivad metropolid, samas kui näiteks Oliver on suur loodusesõber. Veikko nimetab Moskvat lihtsalt suureks külaks. Meie 25-kilosed pagasid, milline kandam liikumist liialt takistaks, võtab Leningradi vaksalis vastu tõeline vene vägilane, kel omakeeratud pläru konstantselt suunurgas tossamas. Suundume kõrvalasuvasse rahvusvahelisse piletimüügipunkti, kus avastame, et broneeringut, mille meie Moskva tuttavad justkui ära tegid, pole. Kohti õnneks on, kuigi Veikko venekeelse sõna “mesto” asemel “platki” kasutab, mis, nagu me hiljem teada saame, tähendab pabertaskurätikuid. Jaroslavli vaksal, kust meie rong pisut enne kümmet väljub, asub vaid paar maja edasi, mis jätab ligi 12 tundi linnaga tutvumiseks. Kõikjal linnatänavail on näha ohtralt miilitsapatrulle, kes tegelevad dokumentide kontrollimisega. Nende vaatevälja jäävad aga vaid tõmmuma nahavärviga inimesed, iga ontliku reisija maski taga võib ju peituda lõhkamishimuline tšetšeeni terrorist.
Turisti esimene objekt (oma teadliku elu jooksul on Moskvas käinud vaid Veikko) on loomulikult Kreml, nii seamegi sammud metroojaama poole, kust 40 rubla (1 rubla = 45 senti, üldiselt meil veab, sest dollar on krooni suhtes erakordselt madalal, mis võimaldab rohkem raha vahetada) eest ühelt vanatädilt Moskva kaardi ostame, kes meid ka lahkesti õiges suunas juhatab. Metroo, mis ehitatud 1930-ndail aastail, näeb üsna uhke välja. Eskalaator on väga kiire, laes ripuvad kroonlühtrid ning seinad on kaunilt kujundatud, piletki odav – vaid 7 rubla. Nelja peatuse pärast väljume Punasel väljakul. Jalutame mööda Suurest teatrist ning astume sisse Jolki-Palkisse, mis, nagu Veikko teab rääkida, on Vene rahvuslik kiirtoidurestoran. Leiame oma üllatuseks isegi inglisekeelse kelneri ning teenindus on tõesti äärmiselt käbe. Hinnad tuleb siiski liigitada soolaste kilda: keskmine portsjon guljaššsuppi, ehkki imehead, maksab 135 rubla ning õlu 70 rubla ümber.
Kõht täidetud, liigume vaatamisväärsuste suunas. Teame juba varasemast, et Punane väljak on terrorismihirmus suletud. Pildistada Spasski torni taustal, mille kell lapsepõlvemälestustes ilmselt kõigile Vremja alguse kuulutajana meenub, siiski saame. Õigeusu kirikusse sisenemine aga ebaõnnestub, sest jalas on lühikesed püksid. Käime läbi Moskva kalleimalt kaubatänavalt Tretjakovskaja, kus müüakse vaid suurimate moegurude loomingut. Tänaval paistavad kõik rahulikult õlle joovat, ostame meiegi – pudeli hind on ca 20 rubla. Otsustame ette võtta ringkäigu ümber Kremli müüride, möödudes renoveeritavast Vassili Blažennõi kirikust oma vahepeal jälle paistma hakanud päikeses kiiskavate eredavärviliste sibulkuplitega. Keerame paremale, Kremleskava Naberežnajale, kus teiselpool kuuerealist teed voolab Moskva jõgi. Taamal paistab presidendiloss ja laiub Kremli müür, millele purjus joodik urineerib. Mööda sõidab OMONi buss, kes asjast suurt välja ei tee. Ju on kombeks. Pöörame ümber nurga paremale ning peagi laiub meie ees suurem park. Kremli külastushinnad on turistile eemalepeletavad, piirdume vaid välispidise vaatlusega. Möödume Ida-Euroopa esimesest MacDonaldsist, jalgades on väsimus.
Edasi liikudes avastame end plaaditud platsilt, kus uhkelt kõrgub Žukovi kuju, mille taga seisab Riiklik Ajaloomuuseum. Kuna ka siin on välismaalastele topelthinnad, kõneleme vene keeles (mida kõik ühtviisi kasinalt valdame) ning pääseme 50 rublaga. Muuseum ise on pompoosne, hõlmates kogu Venemaa minevikku eelajaloost tsaaririigi ning kommunistliku impeeriumini, mahutudes seitsmele korrusele. Pikalt on ettearvatavalt käsitletud Teist maailmasõda, kuid üllatust tekitab kuue ruumi pühendamine Charles de Gaulle’i isikule. Tunda annab magamata öö, mis keskendumist venekeelsetele eksponaatidele tuntavalt raskendab. Osad saalid jäävadki nägemata. Väljudes võtame suuna Nikolskajale, kus hangime putkast hot-dogi laadse eine, janukustutuseks õlut. Üks kohalik kaak küsib meilt dollarit ning katsub mu kõrvaklappe, kuid lahkub meie ähvardava urina järel oma teed.
Siirdume tugevneva vihma eest varju Suure teatri kaitsvate müüride vahele, eemalt silmame ka mitmeid nägusaid tüdrukuid. Kell viis helistab Veikko oma sõbrale Igorile, kes lubas meile linna näidata. Veedame aega, vaieldes, kas üle tee asub Turgenevi või Platoni kuju – lahendus on tunduvalt proosalisem – Karl Marx. Lõpuks kohtume Igoriga (Veikko käis temaga kuus aastat tagasi keelelaagris Inglismaal), kes räägib New Yorgi tänavaaktsendiga inglise keelt ning töötab TASS-is, koostades uudiseid USA-st. Tema isa on aga FSB eriesindaja San Franciscos. Igori juhatusel suundume üheskoos kohalikku tudengikõrtsi, kus joome mõned õlled, vesteldes rahvusvahelisest olukorrast ja elust Venemaal. Saame teada, et Putinit võib kritiseerida küll, ehkki läbi lillede, ning parim ajaleht on “Argumentõ i Faktõ”. Tuju hakkab õllede mõjul tõusma ning lõpuks on juba kahju lahkuda. Kohalikust supermarketist saab viina 45 rubla eest pool liitrit – nii ostamegi kaheksa pudelit. Veikkol tekib tüli kohaliku uusrikkaga, kelle möödumismühatusele ta vastab inglise keeles, mis kohalikule ei meeldi. Igor lahendab probleemi, seletades, et tegemist pole poosetavate anglofiilide vaid lihtsalt välismaalastega.
Siirdume metrooga vaksalisse, kust hangime 50 purki õlut ja “Komsomolskaja Pravda”, mis oma kollasusest grammigi kaotanud pole (ainult esikaant ehivad parteignossede asemel poolpaljaste tüdrukute pildid), viinapudeli alla. Rongisõit võib alata. Kuigi Moskvas ei tunne end eriti turvaliselt, oli siiski üsna tegus päev. Perroonil oodates tutvume kahe briti – Iani ja Neilliga. Ian töötab õpetajana ning on siirdumas külla oma õele, kes sama ametit Mongoolias peab. Nende tee viib Gobi kõrbe, kutsuvad meidki. Valge inimene torkab kohe silma, sest pea kõik reisijad on mongolid. Rong, mis paistab üsna viisakas, koosneb ligi 15 vagunist, kuid sisenedes kaotan (või varastatakse ära) oma rahakoti 1000 rublaga. Tähelepanu lihtsalt hajub, kui kannad suurt kotti seljas ning õllesid käes, lisaks tuleb vagunisaatjale esitada pilet (4000 rubla) ja pass. Pikalt nukrutseda pole ju mõtet. Moskva-Ulaanbaatar liin väljub 21.57 Moskva aja järgi, meie teise klassi neljane kupee, mis koosneb kahest narist ja väikesest söögi- ehk kaardimängulauast peab järgneva viie päeva jooksul koduks kujunema. Uks sulgub seestpoolt ning vasakus ülaosas on metallklapp, mis toimib turvalukuna, takistades mehhaaniliselt ukse avamist rohkem kui kümme sentimeetrit. Kaasavõetud rattalukk kaotab seega otstarbe. Õhtu peale hävitame ära kaks pudelit viina, heites juba kesköö paiku magama, sest väsimus nõuab oma osa. Hommegi on päev.