Viies päev, L: 9.08.03
Unised silmad avame 10 ning hommik möödub taas kaarte tagudes. Kell 12 jõuame Iljanskajasse. Kogu linn on kogunenud rongi vastu võtma. Tunneme end tõeliste rock-staaridena. Peagi selgub kurb tõsiasi, et rahvamass pole mitte sugugi meid imetlemas, vaid plaanib läbi viia tõelise kauplemisorgia. Inimesi on perroonil silma järgi tuhande ümber, ka mongolid täiendavad siin oma varusid. Samas sebib ringi miilits, müts uljalt kuklas, kes hangib endale kaks Reebok särki lihtsalt lausega “Dai sjuda!” – munder maksab. Meie loome vahepeal tutvust kõrvalkupee poolakatega ning pikajuukselise noore jaapanlasega, kes juba üle aasta maailmas ringi rännanud. Vagunisaatja toob meile neli plokki suitsu, kahjuks mitte kingituseks, vaid üle piiri vedamiseks. Joome õlut. Pisut enne Nižni-Udenskit läbime reisi küllap naljakaima asula, mis suuruselt võrreldav Tartuga, kuid sisaldab vaid barakke, millest enamik tõelised lobudikud. Ettekujutus Siberist saab reaalsuses kinnitust.
Nižni-Udenskisse saabume veerand kuus – rong on taas graafikus, kuid väljas on kottpime. Moskva aja kangekaelne järgimine, ehkki kilplaslik, osutub paratamatuks, sest seda näitavad kõikjal jaamakellad ning õigest ajast pole aimu. Teine asi, mida täheldame, on külmus. Väljas näeb vabalt hingeõhku, termomeeter küünib vast viie soojakraadini, sajab jäist uduvihma. Joogidki on pea täielikult otsas ning tüdimus sõidust võtab maad. Sestap võtame 15 pudelit õlut juurde. Marko satub huupi ostes 9,2 %-lise admiral Koltšaki otsa (kas oli siis nii kange mees?) ja Veikko saab kaks 8%-list, mis moonduvad minutiõlledeks. Oliver keerab pärast viimase viina ärajoomist magama. Ka Zimas on äärmiselt külm, kuid maastik muutub tasahilju huvitavamaks. Rohkem on mägesid ja järvi. Otsustame ülejäänutega Irkutski ära oodata, kuhu siseneme pärast kella ühte öösel. Päike on juba tõusnud ning õlu otsas. Linn suurt muljet ei jäta ja Baikalini silmad lahti ei seisa. Heidame põhku.