Kuueteistkümnes päev, K: 20.08.03
Hommikul ärkame kümne paiku, juhi sõnade järgi tuleb “chill” päev, ainult vihma tibutab ja taevas on pilves (üldiselt meil ilmaga vedas, Mongoolias sadas vaid öösiti, päevad olid enamasti päikeselised). Seekord läheme sööma noorema venna jurtasse, supp on siin makaronidega. Nagu ikka, alustame päeva kolme kannu kumõssiga. Seejärel viib tee vanema venna džeri, kus samuti kolm kannutäit sisse pressime (kui tublisti järgi jätad, haaravad mongolid endal naerusui kõrvast ja keeravad, ise valjult midagi hüüdes – à la “nõrk mees” ning annavad kausi sulle tagasi. Et uhkus riivata ei saaks, tuleb väljakutse vastu võtta ja lõpuni juua). Ebameeldivaks üllatuseks ronivad autosse ka mõlemad kogukad vennad ning sõit läheb linna (mina istun õnneks ees, kuid Veikko ja Oliver näiteks kordamööda teineteise süles, nii, et kõik seest välja tulla tahab), kust võetakse taas pudel viina. Pärast pikka stepirallit jõuame meeste sõbra juurde, keda kodus pole. Seejärel tiirutame täiesti umbmääraselt mööda steppi, ühtegi teed silmapiiril ei ole.
Lõpuks saabume väikese jõe äärde, kus nagu mees seletab, samuti tema perekond elab (ilmselt kaugemad sugulased). Siin valmistatakse vilti, tehnika on järgmine: aluskattele laotatakse kuhil villa, mida kahel pool põlvitavad töölised puukeppidega peksavad Kui on saavutatud esialgne kõvadus, keeratakse aluskate rulli ja veetakse seda umbes pool kilomeetrit mööda maad auto taha seotud nööri otsas. Valmibki õhuke vilt. Ilm muutub vaikselt üsna palavaks, juuakse kumõssi, mida kõht viimseni täis on. Inimesed on hästi sõbralikud ja uudishimulikud, kuid keeli ei räägi keegi, kokku umbes viisteist meest (vanuses 25-35) ja viis naist (üsna vanad). Kuskilt ilmub välja esimene viinapudel, töö jääb soiku. Sooja viina juuakse kõrvetava päikese all samuti kausist, kuhu korraga valatakse kusagil kahe pitsi jagu, mis tuleb põhjani kummutada. Peale kolmandat ringi on süda üsna paha. Paras aeg ratsutama minna. Oliverile ja Veikkole antakse rahulikud hobused, mulle aga keevaline täkk, kelle kohta mees ütleb “this, maybe dangerous”. Sadulasse ronitakse vasakult poolt, Nii kui sandaalid jalustesse saan ja ohjad kätte haaran, viskab hobune end eest ja takka üles, lendan kõrges kaares sadulast, tagajärjeks on õnneks vaid kriimustused ja sinikad. Teine ratsu osutub aga liigagi vaguraks, külgedele surumisest, ergutamisest ning piitsaga tagumisest pressin välja vaid hädise traavi, Oliver laseb uhket galoppi, Marko kiibitseb eemalt. Sadul paindub kahest otsast tugevalt ülespoole, hobuseid kiirustatakse hüüdega “Tšuu”. Sandaalid pole muidugi ratsasaapad, Oliveril on jalaküljel koguni verepiisad. Vahva kogemus ikkagi.
Mõne aja pärast selgub, et peres valitseb lein, surnud on perepoeg. Vennad suunduvad telki kaastunderituaalidele, mina vestlen juhiga Mongoolia elust. Saan teada, et Mongoolias on väga rikkaid 1000 ümber, enamik neist kütuseärimehed (neid tunneb ära välise hiilguse ning kahe käevangus kõlkuva beibe järgi – poosetamine on staatuse tunnuseks). Mongolid ise hindavad rikkust karja järgi, meie mehe perekond omab näiteks kuutsada erinevat pudulojust. Vendade naasmise järel selgub ka leina olemus, tuleb juua ja palju. Tühjade viinapudelite arv kasvab hirmuäratava tempoga, peagi on kõik täiesti purjus. Süüa antakse halvimat suppi, pudruks keenud riisi sees hulbib pekiste lambatükkide kõrval kümmekond juuksekarva, hiljem kordub sama makaronisupiga. Mingil ajendil leiame, et paras aeg oleks ujuma minna, show mõttes koorime end kolmekesi ihualasti. Veikko kiirustab sisse joostes hüppama ja vigastab kivipõhja vastu oma külge, sügavus on vaevalt põlvini, kuigi kalda ääres saab soojas vees ka ujuda. Valame teepuuõli peale ja plaasterdame kinni. Mongolid tunnevad, et neile on kinnas visatud ja otsustavad vastukaaluks maadlema hakata. Vaatepilt on vägev, eesmärgiks teise riietega jõkke viskamine, mis pea alati õnnestub. Lõpuks hakkavad kaks uljaspead lihtsalt ülejäänuid jõkke tassima, lendavad ka Oliver ning seni suplusest hoidunud Marko, kes päästab telefoni, kuid on sunnitud hiljem raha kuivatama. Veikko pääseb haava ja mina kroonikakirjutamise tõttu. Mõistame nüüd laulusalmi “see oli päise päeva aal pilla-palla pillerkaar” hoopis täielikumalt. Oliver on vahepeal selga ajanud deli, kuskilt ilmub pähe ka kübar ning joomisest ja päikesest kissis silmadega võiks iga mööduja teda ehtsaks mongoliks pidada – nimetamegi ta nüüdsest ümber Vodkabaatariks, kes võiks meenutada kohalikku Kalevipoega. Lõbusa õhtu lõpetab fotosessioon, pildile tahab end koos staaridega jäädvustada igaüks, toimub täielik vennastumine. Hakkab juba hämarduma, kui kodutee jalge alla võtame. Autojuhi roolikeeramine on tema joobeastme kohta üllatavalt heal tasemel. Lähedal vaatame veel turgi valitsejate monumenti 6.-8. sajandist, kõrget sammast, mida mööda jookseb hieroglüüfkiri, raiutuna ülalt alla. Tagasisõidul korraldame lauluvõistluse, vanemal vennal on hea kõrge tenor, rahvalaulud kõlavad pisut kurblikult, meie vastame meremeeste- ja sõjalauludega. Ostame poest ka omalt poolt pudeli viina juurde, et tähistada taasiseseisvumispäeva. Olles asjaloo ära seletanud, laulame vanemate majas Eesti hümni. Proovime ka nuusktubakat. Päev kaldub öösse, kui meid taas viisakalt magama suunatakse. Üksmeelselt leiame, et see oli lahedaim päev Mongoolias. Vodkabaatar astub edasi kahe mehe toel, keedab endale veel telgi ees roa ning jätab toidukraami vihma kätte. Öösel hakkab tal aga miskipärast ülimalt paha olla, mis sunnib roomama telgi taha. Väljas sähvivad välgud, on äike.