Üheksas päev, K: 13.08.03
Plaan tõusta kell kaheksa lükkub pool tundi edasi, sest arvestame, et autojuht hilineb nagunii paar tundi. Käime rahulikult duši all, kuid mees on vahepeal kohale jõudnud. Tõstame asjad autosse ning asume teele. Kõigepealt tiirutame sihitult Ulaanbaatari kõrvaltänavatel, peagi jõuame aga hädavajalikku kohta – turule. Kuna kell pole veel kümme, on müügipunktid suletud. Veikko läheb mongoliga bensujahile, meie katsetame kolmekesi esimest tõeliselt kohalikku rooga – buuzi, sisuliselt on tegemist suure nätske lambalihast pelmeeniga. Hind on vaid 90 tugrikut ning kolmest buuzist piisab hommikusöögiks. Minu meelest üsna hea, Markole eriti ei maitse. Edasi liigume turuhoonesse, et varustada end hädavajaliku toidukraamiga – riis, makaronid, kartulipuder, konservid jne. Juhi söögisooviks on “I like meat”. Pool kaksteist saame lõpuks ära sõita – linnas on ummik, sestap kasutame haljasalasid, kõnniteid ja äärekive. Keskusest viib välja kehvas seisus auklik asfalttee.
Esimese peatus teeme teeäärses gazaris. Guljašš tähistab siin lambaliha riisiga, juurde joome omapärast Mongoolia teed – pisut teed, soe piim ja sool. Veikko jälestab seda esimesest silmapilgust, minu meelest pole viga. Maapiirkondade gazarid kujutavad endast kahetoalisi pereelamuid, kus tagumises toas elatakse ning esimene on külaliste jaoks – seina ääres seisab laud mõne tooliga, süüa pakutakse söökla luugist. Tavaliselt sisaldab menüü ühte nimetust, sama toitu, mis oma perele keedetud, hind 1000 tugriku ümber. Pärast pausi pöörame asfaldilt haruteele, mis on suund Mörönile, meie esimesele kaugemale sihtmärgile, liikumiskiirus aeglustub ning augud sagenevad.
Mongoolia teed väärivad omaette kirjeldamist, mõlemal pool rada jooksevad madalad künkad, ees ja taga piiritu avarus. Paralleelseid pindamata teid läheb kõrvuti kümme, kvaliteet on võrreldav Eesti hullemate külavahedega. Kordamööda keeravad need mägede vahele, kuid viidad puuduvad täielikult. Seega oleme täielikus sõltuvuses autojuhist, kes, nagu teada saame, on pärit Ida-Mongooliast, hariduselt bioloog, töötades kümme kuud aastast instituudis ning kogudes suvel turistide vedamisega raha uue korteri ostmiseks. Samuti planeerib ta USA-sse õppima minna, inglisekeelne sõnavara piirdub umbes saja väljendiga, kuid saame hakkama. Kogu reisi oleme planeerinud üheksa päevasena, mille jooksul kavatseme külastada n-ö kesk-läänt, teised kaks võimalust on Gobi kõrb ja Lääne-Mongoolia, kus elavad kasahhid ning tsaatanid (viimane puhtalt šamanistlik hõim, kes teenib leiba põhjapõdra kasvatusega), seal laiub ka Altai mäestik; peame mõlemat otsa siiski liialt aeganõudvaks. Idaaladel on märkimisväärne vaid Tšingise sünni- ja oletatav surmapaik, mida aardekütid juba aastakümneid edutult leida üritanud seal väidetavalt paikneva hiigelvaranduse tõttu. Anname omalt poolt autojuhile punktid, mida soovime näha ning ajalimiidiks üheksa päeva, täpse kava koostamise jätame tema hooleks. Läbitava vahemaa pikkus peaks ulatuma pisut üle 2000 kilomeetri.
Esimene kohalik loom, keda märkame, on rohutirts, esindatud on nii lendavad kui hüppavad liigid. Neid ilmneb tohutult palju, igal sammul põrkab jalge alt oma kümmekond. Tee viib läbi väikeste jõgede (tavaautoga pole linnade vahel seigelda võimalik), märkame ka esimest pühapaika – obood, kus 1-2 meetri kõrguse kivihunniku otsas on püsti paar puukeppi, mille ümber seotud sinised riidelindid. Hunnikus vedeleb läbisegi raha ja prügi, mille hulgas purunenud viinapudelid (mongolid armastavad siin joomas käia, samuti valitseb uskumus, et kord oboo lähedusse kukkunud asja ei tohi üles tõsta). Pühakujudest sõidetakse alati mööda päripäeva, olgu tee kui halb tahes. Meiegi juht paistab üsna ebausklik. Kohtume kahe kohaliku džigitiga, kes ajavad hobusekarja Ulaanbaatari suunas, püss õlal rippumas ja noad vööl. Teeme neist igati lahedatest sellidest pilti, kes manavad kaamerat nähes näole uhke surnumatja ilme. Kauguses paistavad soolaluited. Üritame omavahelise vestluse käigus ebaõnnestunult defineerida indie-muusikat. Samuti pakub Veikko diskussiooniks välja alternatiivid maksmisele, juht tuleb kas tappa või pakkuda talle seksuaalset rahuldust. Taskusse jääks palju raha, esialgu jääb kõik siiski jutu tasandile. Vahel on hea, kui keegi su keelt ei mõista.
Õhtul seitsme paiku jõuame oma esimesse ööbimiskohta jõe kaldal väikese asula veerel, umbes 250 km Ulaanbaatarist loodes, 50 km Bulganist, kohaliku aimagi keskusest (aimag on haldusüksus, võrreldav meie maakonnaga – Mongoolias on neid kuusteist, lisaks neli iseseisvat suurlinna. Aimagi keskustes elab tavaliselt umbes 20 000 inimest). Eemal töötavad kraanad, seal asub tinakaevandus – mongolite peamine ekspordiartikkel (tootmine on Mongoolias pea olematu, isegi maiustused on Hiinast või Koreast imporditud. Eriti hinnatakse vene kaupa, mida näitab kasvõi varasem liimiintsident). Lähedal jurtas elab meie mongoli sõber, kes aitab lappida sõidu vältel kummi tekkinud väikest auku. Meie valmistame samal ajal priimusel makaroni-konservi rooga, mis peale pikka sõitu maitseb hästi. Edasi jälgime jõe ääres rohtu söövaid hobuseid ning plaanime vallutada eemalasuvat 500-1000 meetri kõrgust mäge. Laiskus jääb seekord peale. Juht läheb sõbraga jurtasse viina jooma, jättes meile ainsaks seltsiliseks argliku koera. Veikko leiutab stepibismarcki, kus kõik voorud on valikvoorud. Seda mängime ööpimeduses Oliveri taskulambi valgel. Ise kisun kotipõhjast välja poolese konjaki, et külm ligi ei pääseks. Sooja on pisut üle kümne kraadi. Kui vihma sadama hakkab, vajume tasahilju unne.