Kümnes päev, N: 14.08.03
Kuna öösel sai pisut halvasti magatud, ehkki kõik nägid ohtralt unenägusid, on äratus kell üksteist. Eemalt taarub telkide poole näost kahvatu autojuht, on teine vist küll öö läbi rasket “tööd” teinud. Pakime asjad ja pöördume taas teele. Esimese viieteistkümne kilomeetri jooksul haarab asiaat kaks korda tualettpaberirulli ning tormab steppi. Loodus on endiselt kaunis, rohkem sigineb vaatevälja puid. Tee ääres märkame arvutult kitsi, lambaid ja hobuseid (eriti totakad on muidugi lambad: kui üks tormab läheneva auto eest üle tee, jooksevad teised järgi, eriti paanikasse satuvad nad signaali peale). Aeg-ajalt lippab auto eest läbi urus elav näriline, kes pealiskaudsel vaatlusel meenutab oravat. Autojuht läheb käte värisedes oksendama, karm tee ei mõju ta organismile täna sugugi hästi.
Peagi suundume teeäärsesse gazari hommikusöögile, saame 900 tugriku eest hea lambaliha supi, mis sisaldab kartulit, porgandit ja väikesi pelmeene, maitseb nagu kodune toit. Edasi vaatame Orkhonis paiknevat seitset nn. “kitsekivi”, mis pärinevad arvatavalt paleoliitikumist, ilu rikuvad koledad piirdeaiad. Siit sõidame Bulgani, kus avaldame soovi külastada kohalikku kloostrit. Budistlikku kloostrit iseloomustavaks jooneks on värviküllus ja rõõmsameelsus – pisut meenutab see isegi laste mänguväljakut. Annetame väikese summa raha ning piserdame end püha veega, munk pakub meile ka nuusktubakat, mis nina mõnusasti lahti võtab. Teeme üheskoos pilti. Järgmiseks sihtpunktiks on ca viiskümmend kilomeetrit Bulganist läänes asuvad kustunud vulkaanid. Autos mängib kassetilt 90-ndate keskpaiga eurotümps, mis viib jutu Onu Bella surematule muusikale (raadiojaamu väljaspool pealinna ei eksisteeri). Vulkaani veerult avaneb hea vaade ümbritsevatele mägedele, madalas kraatris lebavad hobusekorjused. Väga lähedale minna ei julge, sest iga aasta esineb riigis paar muhkkatku juhtu.
Tee on ikka kehv kuid viib meid jurtasse, mida näeme esmakordselt seestpoolt. Seinal ripub vaip Tšingise pildiga. Tänapäeval ei liigu nomaadid kuigi sagedasti, valdav on paiksus, kuid külmadel talvedel kolitakse mägedes asuvatesse majadesse. Modernsus on elus ühendatud traditsioonilisusega, riided on eelmisest sajandist, kuid nurgas mängib televiisor, mis kasutab energiaallikana tuulegeneraatorit. Istmeteks on vaip ja järid, seinte ääres seisavad kaks raudvoodit. Kappide aset täidavad uhkete ilustustega puukirstud, nende peal raamitud fotod. Sooja annab džeri keskel asetsev suur katel, mille all põleb lõke. Korsten puudub, kuid jurta katuse keskosa on eemaldatav, nii, et suitsu sees ei ole. Välisseinad on paksust vildist ning karkass puidust, mida väljast loomanahaga tugevdatud. Jalas on kohalikel paksud ratsasaapad, mille ninad keeravad ülespoole, seljas pikk, maani ulatuv halatt, mille värvus varieerub – seda nimetatakse deliks. Suitsetatakse ajalehepaberist keeratud pläru ning elu möödub loomi karjatades. Suures katlas keeb kumõss – hapu alkohoolne traditsiooniline jook, millel kangust kolme kraadi ümber. Seda juuakse koguni vee asemel ning manustada võivad ka lapsed. Kumõssis, mida kohalikud nimetavad airagiks, ujuvad reeglina mõned rasvamullid ning paksus jääb piima ja keefiri vahepeale. Maitseb see igatahes väga hästi, satume vaimustusse ning tarvitame mitu topsitäit, ostes ka viis liitrit kaasa. Samuti proovime hobusepiimast maiustusi, meenutavad pisut kohupiima, kuid on rohkem tükkis ja kõvad, maitselt magushapud. Tänane ööbimiskoht paikneb riigi suurima jõe Selenge Goli ääres looduskaunis kohas. Mööda kappab hobusekari (raske on eristada kodustatud hobust metsikust, sest koduhobused aetakse hommikul steppi ning tuuakse ära hilja öösel – valve puudub). Oliver ja Veikko kummutavad pool liitrit kumõssi minutiga, joovad teisedki. Kella 11 paiku uinume, väljas hauguvad koertekarjad.