Kolmas päev N: 7.08.03
Hommikul kaob uni ära 11 paiku. Rongi tualett ei erine millegi poolest eelmisest, kuid kupees (milliseid on vaguni peale üheksa) saab vähemasti magada. Eelistatum koht on muidugi üleval, sest päevased õllejäägid ning toidupuru satuvad alati allmagaja linade vahele. Õhus hõljub mustust (metalli või söepuru näol) ning voodiriided määrduvad juba esimese päeva jooksul. Tutvume väikese mongoli Bartõkiga, kellele kompvekki pakume. Armas ja uudishimulik poiss. Peamine nii pika sõidu juures on vältida igavust, parimaks meetodiks on loomulikult joomine, millega alustamegi üsna varakult. Mina koos Veikkoga asume omastama viina apelsinimahlaga, Oliver ja Marko jäävad õlle peale. Pudelid, nagu teisedki jäätmed, lendavad otse aknast välja, sest tuvastame, et ka vaguni nurgas asetsevat prügikasti tühjendatakse samal viisil. Seega vahet pole, ainult pisut harjumatu. Samas on huvitav vaadata, kuidas sillerdav klaas rööbaste vastu kildudeks puruneb. Nii palju pudeleid pole elu sees lõhkunud.
Aset leiab ka esimene tüli, sest Oliveril on tarvis WC-d kasutada, kuid me viibime peatuses (pausid on 3-20 minutit, kokku on neid ligi 40). Ta räägib meile, kuidas end öise peatuse ajal koristaja ämbrisse kergendas, missuguse idee tugevalt maha laidame. Oliver vihastab ja karjub, apelleerides meie inimlikkusele, kuid rahuneb hiljem. Rongi liikumist on meil hea jälgida tänu Veikko Internetist prinditud graafikule ning kaardile. Oliver viskab pärast paari õlut end pikali, ülejäänutega taome aja veetmiseks Bismarcki (kaardid on reisil väga olulised abilised). Järgneb luulevõistlus Veikko lehmapildiga kruusist, mida Marko kokkuleppeliselt armastab, Veikko vihkab, samas, kui mina neutraalse vahekohtuniku rolli etendan. Kuna teiste luuletused läksid kaotsi, piirdun siin vaid Veikko stiilinäitega (olgu öeldud, et Marko kirjutas armastajale kohase rüütliluule laadis soneti, samas kui minu oma esindas vabavärsi traditsioone).
Jälk on hoida sind mu suul
Va väärastunud Peltsebul
Sa ammu oled läinud moest
Miks omastasin sind küll poest?
Su palgeil kalgistund email
Va julmur vennatapjast Kain
Ning sisimas vaid voolab mürk
Sa viinastunud valge purk
Ei suuda päästa sind, tea, kruus
Su käsilasest Odamus
Pea raudses haardes on su kõrv
Ning toimuma saab kruusi mõrv
Akna taga mööduvad samal ajal külad, viinapudelil on põhi peal. Avame aga uue. Kella kuue paiku saabume Permi, paistab suur olevat, kuid palju on paneelelamuid ja tööstushooneid. Siit edasi muutub maa mägisemaks. Maalilised künkad vahelduvad laiade jõgedega. Läheneme Uuralitele. Einestame Oliveriga restoranvagunis, kus äri ajavad ebameeldivad venelased. Leib, mis maksab, tuuakse lauale küsimata. Menüü on arusaamatus käsikirjalises kirillitsas. Väikese esklopi hinnaks on 104 rubla ja kogu arvele väänatakse otsa lahtiseletamata 10%-line maks – lühidalt – röövimine. Hiljem saavad ka Veikko ja Marko kohalikku “külalislahkust” tunda. Õhtupooliku veedame taas viinapudeli seltsis ning tutvume Bartõki isa Tarmaga, kes Poolas akupressuuri spetsialistina töötab ning oma poega esimest korda Mongooliasse viib. Meie pakutud napsi peale viskab esimese piisa mägedele ning neelatab hapu näoga (olgu öeldud, et jook tõesti just parim pole, mis eales mekitud). Järgmine suurem peatus on Sverdlovskis/Jekaterinburgis. Südaöine linn, mis tuntud tsaariperekonna mõrvamise poolest, paistab tuledesäras aukartustäratavalt võimsana. Uuralid on jäänud pimeduse kattevarju, märkamatult oleme saabunud Aasiasse. Oliver jääb purju ning rammestus sunnib kõiki unerüppe pärast kolmandat viinapudelit.