Kuues päev, P: 10.08.03
Hommik, päikese järgi küll pärastlõuna, leiab meid Ulan-Udes, Burjaatia pealinnas. Veikko käib väljas limpsi toomas. Ise tunnen esimest korda kergeid jääknähte alkoholist, mida hambapesu siiski märgatavalt parandab. Vaevalt jõuame aga silmi hõõruda, kui kupeesse hüppab sisse tuttav arstist mongol, ulatades meile naeratades kasti silikoonliimi, ise korrutades “ne boisja” (see on ta lemmiklause “vsjo možno” kõrval). Enamik mongoleid veavad endaga kaasas rohkem esemeid, kui üle piiri lubatud viia ning püüavad neid siis eeldatavalt vähem kontrollitavatele välismaalastele sokutada. Teeme kasti lahti, et veenduda jutu õigsuses – tõepoolest - liim. Hiljem kuuleme, et poolakatele on peale surutud poolik mootorratas. Inimesed muutuvad peatustes aina tõmmumaks ning ka silmad kisuvad rohkem vidukile. Kaunist mägismaad tumestavad vaid üksikud tehasekorstnad. Lehmad jooksevad raudtee ääres ringi, majad on enamasti palkidest. Ees ootab Nauški piiripunkt. Enne seda pakutakse meile veel kõiksuguseid asju, kuid keeldume neist otsustavalt.
Nauški peatus kestab kolm tundi, täidame kõhtu kohaliku šašlõkiga, maitseb üsna pekine. Marko väljub ka jaamaväravatest, mis talle peaaegu saatuslikuks saab, sest tagasitulekuks on need lukustatud ning ta siseneb lõpuks piirialasse tolli kaudu. Meil kontrollitakse dokumente ning vaadatakse korra naride kohal asetsevasse kupee pakiruumi, lahti kruvitakse prügiluugid ning põrandapeidikud. Mongolite kupeest kostab valju hädaldamist, neilt eemaldatakse keelatud kaupa. Lõpuks asub rong taas liikvele, kell astub viis tundi edasi ja lööb kuue asemel 11 õhtul. Oleme edukalt Mongoolias. Teisele piirile sõidame ca 40 minutit. Mongolid meid ei puutu, löövad templi sisse, sõnades “Welcome to Mongolia”. Käimas on ikkagi riiklik “Visit Mongolia” aasta. Aasia rassi esindajate kisa jätkub.
Meie esimene kokkupuude kohaliku linnaga, on Sükhbaatar, mis nimetatud rahvusiidoli järgi. Sükhbaatar tähendab tõlkes kirvekangelast; tegemist oli kommunistiga, kes 1921. aastal teostas Mongoolia rahvarevolutsiooni Hiina vastu, kuid suri vahetult peale seda, suutmata ära oodata iseseisvumist 1924. aastal. Tema hilisem järglane Choibalsan kehtestas stalinistlikud repressioonid, seda eriti budistlike munkade vastu, kelle seast ta ise oli võrsunud. Kuigi nüüdseks on demokratiseerumisprotsess väldanud juba kümme aastat, pole eelnevale ajastule hinnangut antud. Maa idaosas leidub endiselt diktaatorinimeline linn. Mongoolia kaubamärgina paiskuvad õhtuhämarusest esile kerjuslapsed ning spekulandid-rahavahetajad, kes äärmiselt pealetükkivad, sõimeldes isegi üldiselt mõjuvõimsa raudteepolitseiga. Kuna teame, et pakutav kurss pole parim, sulgeme kupee (üks dollar maksab pangakursiga 1150 tugrikut, siin pakutakse 1000, ühe krooni väärtuseks on umbes 90 tugrikut. Väiksematel kupüüridel ilutseb Sükhbaatar, suurematel Tšingis ise. Münte Mongoolias ei ole, pisim rahatäht on kümneline, suurim kümnetuhandeline, kusjuures välja näevad kõik ülisarnased). Kindlale pinnale jääb meist astumata. Kell kaks oleme Darhanis, kus väljume kohalikku öösse. Vastu võtavad meid hulkuvad koerad ja maadlevad kangelased, poes pole midagi erilist märgata. Annetan paar taskussejäänud rublast münti ning läheme tagasi rongi. Nii möödub esimene alkoholivaba päev.