Kaheksas päev, T: 12.08.03
Hommikuks planeeritud kloostriskäik, mis sisaldanuks ka palvust, jääb une tõttu ära. Ärkan keskmises pohmellis. Lepime omavahel kokku, et üritame joomist piirata, sest see kipub juba reisi segama. Toas on hotelliketi omanik Idre, kes ootab meie väljakolimist ja tahab raha saada (üldiselt on kasulikum omada tugrikuid, sest dollaritega arveldatakse suveniiripoodides ning mujalgi kehvema kursiga kui pangas). Käime duši all, mina joon Panadoli-vett. Maksame arve ja siirdume lennukompaniisse, sest Idre väidab, et lennukid on juba läinud. Selgub, et ta ei valeta, lihtsalt MIAT kompanii on meile väärinfot andnud, ka hinnad on üleöö kahekordistunud. Mõistame, et õhutee pole meie jaoks ja suundume Vene saatkonda.
Veikko liitub meiega kaenlas uhke oranž särk kirjaga “Welcome to Mongolia”. Kafkaliku stsenaariumi kohaselt kohtame saatkonna juures pea eranditult samu nägusid kui eile. Prantsuse naine nutab, sest kirjutas ankeedi pastaka asemel tintenpeniga, mida ei aktsepteerita, samuti mõõdetavat joonlauaga piltide suurust. Rikas poolakas on vihane, kuid loodab kiiret lahendust, sest kaebas eile oma suursaadikule (poolakatel on üldse eriline side Mongooliaga – nende konservid lebavad rivis poelettidel, sealt saabub ka kõige rohkem valgeid turiste). Meie ning Poola tüdruk oleme igati elurõõmsad – nõukogudeaja raskused on meid kenasti katsumusteks karastanud. Seekord taipame trügida ning saame oma viisa tunniajase ootamisega kätte. Õnneks läheb ka poolakatel, kellele transiitviisa küll meist poole rohkem maksab. Oliver loodab nüüd isa saadetud rahale, sest enda ressursse pisut napib, kuid krabisevat pole kahjuks laekunud. Vahetame raha juurde (siin saab end tunda pea miljonärina – raha kvantiteedi mõttes) ja sööme peatänava teises Korea-Mongoolia restoranis – toit on pisut nõrgem kui eile.
Siit istume taksosse, mille juhiks on tõeliselt juhm mongol, kes sõidab ainult otse edasi, reageerimata karvavõrdki meie igakeelsetele püüdlustele suunda muuta. Lõpuks suudame ta käemärkide abil bussijaama juhatada, kuigi erilise tähelepanu tõttu pöörab sohver suvalisse hoovi ka tühipalja ninasügamise peale. Läbi raskuste saabume sihtpunkti, kust loodame kiirelt leida matkaauto sest kaks päeva Ulaanbaataris on liialtki piisav. Juhid, keda kahekümne ümber, on meist küllaltki huvitatud, sest näeme oma päikeseprillide ja mütsilotudega ehtsate lääne heaoluriigi turistidena, kel raha puuga seljas. Hind on kõigil sama – 35 $ päev ja bensiin (teist sama palju), lisaks juhi söök. Ainsaks probleemiks on kogu summa umbkeelsus. Nõuame, et juht räägiks algelisel tasandil kas vene või inglise keelt. Oma jutu järgi on kõik pea venelased, kuid keeletestis selgub, et küsimusele “Kak tebja zovut?” vastatakse enamasti “Da”. Viimaks hakkab silma eemalseisev tumesinine UAZ tüüpi villis, mille roolis 35 aastane väikest kasvu tumedate päikeseprillidega mongol, kes meie suureks üllatuseks mõistab algklasside tasemel inglise keelt. Kaup saab kiirelt teoks, sest villis on mägiteedel ilmselt parem liiklusvahend kui alternatiivina pakutav vana Volkswageni hipibuss. Kuna kell on juba kuus, lepime ärasõiduks kokku kell üheksa järgmisel hommikul. Taas on tarvis öömaja, kuid seegi küsimus laheneb valutult, sest parkimisplatsil märkame Idret, kel bussijaama tagagi üks hotell – sama hinnaga.
Seekordne korter on parem, sisaldades SAT-TV-d, telefoni ja Internetti, kokku kaheksa tuba. Eest leiame sõbrad poolakad, kes koheselt matkale siirdumas. Nendega kohtume uuesti Ulaanbaatar-Moskva rongis. Samuti on siin peavarju leidnud meie jaapanlane ning ka viisajärjekorrast tuttav ameeriklane, kes on asjale käega löönud ning otsustanud lennata Korea kaudu Alaskale, ainsasse USA osariiki, kus ta veel viibinud pole. Ta pajatab meile huvitava loo, kuidas Vene piirivalve talle kui Ivangorodi kaudu Eestisse tulijale tõsise etenduse korraldas, harutades lahti isegi raamatukaaned. Ootame huviga tagasiteed. Meiega jagab tuba suurevuntsiline pikkade juustega karvane hipist prantslane, kes, hoolimata oma hirmuäratavast välimusest, paistab igati sõbralik olevat.
Ise laseme külalistemajast kiirelt jalga, sest soovime veel näha kloostrit, mis on päris uhke, eriti hiina stiilis peahoone. Mongoolia on Tiibeti kõrval teine paik maailmas, kus valdavaks usundiks on lamaism – budismi alaliik, mille eritunnuseks kollased peakatted. Kollamütsid ei tohi (erinevalt punastest munkadest) abielluda ega alkoholi tarvitada. Enne Teist maailmasõda teenis 45% Mongoolia täiskasvanud meestest munkadena. Hiljem kolis usk põranda alla, kuid nüüd paistavad kloostrid taas üsna elujõulised. Tavamongolite puhul sisaldab budism ka mõningaid šamanismi elemente, luues omalaadse sünkretistliku religiooni, kus viina visatakse kohalikele mäevaimudele, kuid pea igas dżeris seisab aukohal Dalai-laama pilt. Pühakoja hoovis asetsevad nelinurksed betoonringid, mille küljes keerlevad vasksed silindrid – kui neid kellasuunas liigutada, tähendab see head õnne, muredest lahtisaamist vms. Keerutame meiegi.
Tee kulgeb nüüd tagasi kesklinna, kus kavatseme vaadata poodidesse. Leiame korraliku plaadikaupluse, kus uue cd hinnaks vaid 4000 tugrikut – ostuhullus on suur, sest müüa on ka rariteete (näiteks Sonic Youth’i viimane album), mida Eestist naljalt ei leia. Tormame ka Univermagi, kus samuti mõned ostud sooritame. Tänase õhtuõlle võtame Art Café’s, mis asub mööda peatänavat Sükhbaatari väljaku poole liikudes Jazz baari kõrval. Kunstikohvikus mängivad Celine Dion ja teised diivad. Vaimustust ei tekita, ka salat on eilsega võrreldav. Veel enam jaheneb eufooria, kui avastame, et Mongoolia prestiiżikaim kaubamaja müüb piraatplaate – kiruda jääb üle vaid iseennast. Liigume hotelli, kus taome Bismarcki. Minu kõht tühi pole. Teised tellivad taksoga kohale oma suuruse kohta hirmkalli ja üsna maitsetu pitsa. Vaatame veel telekast ’88 aasta NBA allstars mängu ning vajume kolme paiku unne. Oli tore päev, kuid homme algab tõeline seiklus.