Neljas päev, R: 8.08.03
Kella 10 ajal ärgates, arutame võimaliku kellaaja üle, sest eelmisesse linna jõudsime tunnise hilinemisega. Nüüdseks on meile selgunud ka mongolitega kaasasolevate suurte pakkide eesmärk – seal asuvad riidekuhilad, mida nappide peatuste jooksul valvsate miilitsate kiuste üritatakse kohalikele maha parseldada. Näeme kuidas kari mongoleid varastavat venelast jälitab ning teksapükste vahetus raha vastu käib lausa liikuva rongi koridoriaknast. Ka Oliver on korra sunnitud pikaleveninud osturalli tõttu liikuvale rongile järele jooksma.
Hommikupoolikul võtame ette suurema pesuaktsiooni nii ülalt kui altpoolt vööd, mis päädib trussikute ümberpööramisega – väärtuslikku ihupesu pole raisata. Veikko püsib viinakoksi juures, samas, kui ülejäänud meist jäävad õlle peale. Jaamapeatustest hangime mahla ja hapukurki. Kuna väljas valitseb leitsak, võtame särgid maha, võrreldes üliõpilasaastatega tekkinud väikeseid õllekõhte, millest reisi käigus lahti loodame saada (milline naiivne lootus). Tarma toob meile Mongooliat puudutavaid brošüüre, mis seletavad vigases inglise keeles ajalugu ning majanduslikku hetkeseisu, reklaamnäoks Denise Richards. Oliver määratleb end suure suhtlemissoovi tõttu patoloogilise sotsiofiilina, ehkki teistsuguste kihkude läbi võidab ta ka lokomotiivonanisti aunimetuse. Alustame nelja käega Bismarcki, mille lõpetamine Oliveri tekkivast joobest põhjustatud ülemeelikuse tõttu pisut raskusi valmistab. Maastikus vahelduvad laiad rohumaad kasemetsadega, sekka mõningad ehtsad Siberi külad, peamiselt barakkidest asulad, kus inimesi ei märka. Vastu kihutavad vaid Jukose naftatransiidirongid, mööda vaguneid käib paks vuntsidega madrusesärgis õllemüüja, joogid turukorvis, mille sisu on külm, kuid kallis. Kordamööda hakkavad jupsima cd-pleierid (reisi lõpuks on täielikult töökorras vaid minu oma). Aega veedame raamatuid lugedes. Kuna eesti keelde Mongoolia surematuid kultuskirjanikke tõlgitud pole, loeme Venemaast, kus möödub ju ligi pool reisist. Minul on kaasa võetud Dostojevski “Idioot”, Markol Tolstoi “Insener Garini hüperboloid” ja Kasahhi novellid ning Veikkol Koivisto “Vene idee”. Oliver kiibitseb kõrvalt või lehitseb “Lonely Planet’it” Mongoolia kohta. Seda teeme õigupoolest kõik, sest kohapealne marsruut on paika panemata. Teejuht, mis Eestis maksab 300 krooni ringi, on väärt investeering, andes pea täiuslikku informatsiooni hindade, vaatamisväärsuste, kultuuri ja ajaloo kohta. Kahe aastaga pole suurt midagi muutunud.
Omskis tundub kord majas olevat: perroonile pääsevad vaid lääne turistid. Oliver ostab siit bikiinides modelle kujutavad mängukaardid, mis saavad meie lahutamatuteks kaaslasteks kogu reisi jooksul. Koostame kõik top viie, kusjuures kõige halvem (või hoopis parem?) maitse on Oliveril, ülejäänutel langeb vähemasti tüübi osas kokku (tagasisõidul paneb Veikko kõik kaardid ilu järjekorras ritta). Esimest korda katsetame ka gaasipriimust, mida rongi loksumise tõttu vaid peatustes kasutada saab, kuigi siingi suudab Oliver osa Veikko voodisse läigatada. Roog pakiboršist ja lihakonservist saab igati maitsev, kokaks Oliver, kes täis kõhu peale väikese uinaku otsustab teha. Eks ole joodud ka. Edasi süveneme igaüks oma toimetustesse kuni saabume pool üheksa Novosibirskisse, mis asetseb otsatu jõe kallastel. Hoolimata varasest kellaajast valitseb väljas pilkane pimedus, ka päevane kuumus on järele andnud. Linn näeb välja igati kaunis ja uhke. Raudteesid jookseb paralleelselt kaheksa ning jaamahoone, mille sees võib märgata nii putkasid kui restorane, on suursuguseim seninähtutest. Kell näitab endiselt Moskva aega. Varustame end paari kurgiviiluga ja tellime vagunisaatjalt kuuma vett. Loksume edasi Siberi ääretutel avarustel.