Üheksateistkümnes päev, L: 23.08.03
Hommikul näeme esimese asjana sügavat Baikalit, millest möödume mitu tundi. Järv paistab tohutu, kuid Monika, kes veetis siinkandis kolm nädalat, räägib, et ujuda on külma tõttu pea võimatu. Raudtee ääres ei paista ka randu asuvat, on vaid ääretu vesi ning selle kaldal mõned hurtsikud. Ulan-Ude peatuses, mis plaani järgi 20 minutit, oleks võimalik toiduvarusid täiendada, kuid väljunud Veikko ja Oliver lehitsevad liialt kaua pornoajakirju ning kõik jääb ostmata, mille üle me üsna nördinud oleme (tõele au andes seisis rong vaevalt viis minutit). Irkutskis läheme maha meie Markoga. Kuna perroonil miskit müüa pole, väljume militsionääride loal ka raudteejaama väravatest. Siin kulgeb suur tänav, mille keskel trammitee. Ostame pirukaid ja Baltika 3 õllesid (see on üks joodavamaid, lisaks Zolotaja Botška, Oliver kiidab ka Starõi Melnikut). Tagasi tulles märkan kohkumusega, et väravad on suletud, ka Marko on kuhugi kadunud, miilitsad viipavad jaamahoonele. Hoone eest kulgeb maa-alune tunnel, kust keerab mitu treppi erinevas suunas. Võtan huupi esimese paremale ning väljun õnnelikult otse rongi kõrval. Lepime kokku, et kellegi mahajäämise korral kasutame hädapidurit.
Päeval loeme taas raamatuid ning joome õlut. Poola tüdruk kolib sisuliselt meie kupeesse, räägime Poola elust ja ajaloost, kus Veikko näitab laialdasi teadmisi. Saab tehtud ohtralt keelelisi nalju. Vahepeal liitub meiega ka Slovakkia tütarlaps Eva, kes samuti palju reisinud ja maitseb meie õlut. Ainus karskusliikumise esindaja on Veikko, seda küll mitte vaadete kardinaalse muutumise vaid oma puusahaava tõttu, mis küll tasahilju paraneb, kuid joomisjulgust kärbib. Oliver asub flirtima Monikaga, kes peagi ise aktiivsemaks pooleks muutub, kuid rongi peldik pole seksuaalseks läbikäimiseks isegi madala valulävega ida-eurooplastele päris sobilik. Õhtu saadame mööda mõnusasti purjutades ning uinumisaega ei mäletagi täpselt.