Kümnes päev, L: 29.07.00
Jaškna Demjanovska-Bešenova-Ružemberok-Banska Bystrica-Zvolen-Budapest
Öö läbi higistame ja tulemuseks on 36,6 kraadi Celsiuse järgi. Me oleme terved- vedas, raisk! Kuigi väljas veidi tibutab ja õhk on pisut jahedam, otsustame siiski terminaalbasseini profülaktika mõttes üles otsida. Kurnatust on vaja ravida ning mis teeks seda paremini kui soe vann. Pakime asjad kokku ning teeme ettevaatlikult minekut. Vanurite asi.
Kohale jõudes avaneb meile pruunika veega täidetud aurav välibasseinikompleks, kus vaatamata sombusele ilmale on kogunenud kenake rahvahulk. Veel rohkem inimesi seisab aga kapivõtme järjekorras. Seisame kärsitult meiegi, kuid järjekord venib nagu tatt. Kuid ootamine tasub end kuhjaga ning peagi mõnuleme soojas vees.
Pärast kümblust lõunat tellides, saan kinnitust, et guljašš on supp, mitte soust. See tuletab meelde, et on aeg Ungari poole teele asuda. Asume taas hääletame ja peagi sõidame autoraadiost kostva Enya saatel üle Slovakkia küngaste ja orgude piiri suunas. Kui kella kuue paiku oleme umbes 65 kilomeetrit piirist, võtab meid peale üks tõmmum kodanik, kes viib meid paarkümmend kilomeetrit edasi ning pöörab siis kuhugile küla vahele. Mõne aja pärast on aga mees tagasi ning tõestab meile taas, et Slovakkia külalislahkus ületab kõik piirid.
Esmalt sõidutab ta meid piirini, ilma et tal sinna erilist asja oleks. Seejärel viib ta meid restorani ja tellib kolmekäigulise lõuna, mis meile üle jõu käib ning kotiga kaasa pakitakse. Lõpuks poetab piirile ning surub meile peotäie ungari forinte pihku. ´´Ka mina olin kunagi tudeng´´, teatab mees naeratades, enne kui pimedusse kihutab. Uskumatult toredad inimesed seal Slovakkias!
Nüüd on meil kiire, sest tahaks öö Budapestis veeta. Piiril autopõuda pole ja pea kõigil tundub meiega sarnane eesmärk olevat. Umbes tund sõitu ning sisenemegi sädelavasse Kesk- Euroopa pealinna. Kuigi on hiline õhtutund, on linn vägagi ärkvel ja näib meile Slovakkia maaeluga harjunutele pisut hullumeelse city’na. Jalutame mööda ööklubidest, välikohvikutest ja pubidest ääristatud tänavaid ning üritame raha vahetada ja öömaja leida. Abimeheks on 24 tundi avatud spetsiaalne majutusputka, kus meie räsitud välimust arvestades võetakse üks kiire telefonikõne, kasseeritakse 200 krooni öö eest ning antakse paberilipik aadressiga. Selgub, et Budapestis on üpris tavaline, kus kesklinna korterites elavad vanurid pensionile lisa teenivad ning eelarverändureid majutavad. Maja leitud, tervitab meid uksel kõuehäälne vanatädi, kes meile väikese toa annab ja head ööd soovib.
