Kaheksas päev, N: 27.07.00
Tatranska Polianka- Vyšne Hagy- Stary Smokovec- Poprad- Liptovsky Mikulaš
Tit-tit-tit-tiit-tiit-tit-tit-tit- mobiil äratab meid kell viis hommikul. Veidi kohmitsemist ja juba tormamegi mööda eilset teed mäetipu poole. Enne kui pilved taas mäkke kogunevad, peame üles jõudma. Hommikune karge ilm viib une kiirelt silmast. Ümbrus on mõnusalt värske ja selge. Oleme veel metsavööndis ning ammutame mägedest allatormavast ojakesest vett pudelitesse. Peagi jõuame mägihotelli juurde, teeme seal väikse peatuse ning liigume edasi mööda mägirada ülespoole.
Pärast tunniajast ronimist meenub muinaslugu ahnest mehest, kes mõõtmatust varakambris endale kõiksugu kulda- karda kaenlasse kahmab, et see jälle mõne aja pärast maha heita ja veelgi kirkam koorem kaenlasse vinnata. Nimelt ei suuda ma kuidagi otsustada, millist järjest kaunimat looduspilti oma fotokasse talletada. Sinised ja kristalsed mägijärved, lilleõites orud, taamal kepsutavad mägikitsed ja loomulikult majesteetlikud mäeahelad- kõik see on vapustavalt kaunis. Lisaks peame veel maha ühe mõnusa südasuvise lumesõja.
Suur on aga meie üllatus, kui 2200 meetri kõrgusele mäetipule jõudes avastame sealt ühe tädikese istuvat- nagu ingel taevavõlvil. Lõpuks me ei saagi aru, mis tema funktsioon seal pilve piiril tegelikult on. Vahest vaatab, et keegi teisele poole mäeküljele ilma passi ettenäitamiseta kolama ei roniks? Paikneb ju mäeahelik otse Slovakkia- Poola piiril. Heidame meiegi pilgu ümbrusele, kuid paraku on pilved meie vaatevälja täielikult piiranud. Mis muud kui alla tagasi.
Laskumine on aga palju vaevalisem kui tõusmine. Lõpuks on sellest rappumisest põlved üpris läbi ning jalad väsinud. Ka ilm on taas pilve kiskunud. Ärkasime küll vara, kuid mägi on taas pärastlõunaks pilved enda külge tirinud. Pisike puhkus Batižovski järve ääres ning jälle allapoole ja allapoole ja allapoole...
Kui oma palatisse jõuame oleme tõsiselt läbi ja peame plaani ka täna ööseks siia jääda, et täielikult välja puhata. Ometi me seda ei tee, kuna täielikuks lõdvestumiseks vajame Bešenova looduslikku terminaalbasseini, mis paikneb umbes 70. kilomeetri kaugusel. Ajame oma valutavad liigesed taas maanteele, et õhtul basseinis varbaid leotada. Pisut hääletamist ning jõuamegi õhtu eel Liptovsky Mikulaši nimelisse väikelinna, kus teame basseini asuvat. Ometi ei suuda me seda leida ning peale kohalike motomehega konsulteerimist saame aru, et täna me sinna kuidagi ei jõua. Kurb tõde suunab meid vabaõhu pubi- klubisse, kus tuju märgatavalt parandab nelja kroonine õlu. Nii odavat kesvamärjukest pole ma kunagi joonud- eriti veel kõrtsus.
Pärast paari tundi ja kannu otsime magamiskohta. Kuna ühtegi võõrastemaja pimedas ei silma, liigume linna äärde ning paneme telgi heinamaale püsti. Ilm kisub jahedaks ja liikmed löövad tuld välja. Kehv, et terminaalbasseini ei jõudnud.
