Kolmekümne kuues päev, N: 24.08.00
Ostrava- Budziscao- Bauska- Tartu
Nu turist- kak spal?, äratab mind sohvri rõõmus hüüe. Ronin esiistmele ja avastan, et oleme juba Poola-Leedu piirile jõudmas. Veel pool tunnikest ja juba kihutan Eesti rekaga Leedu maanteel Läti suunas. Kuigi mees viskaks mind Tartuni, ei taha ilma Kadrita üksi finišisse purjetada. Seetõttu jään Leedu-Läti piiripunkti ootele.
Ilm on ootamatult väga kurjaks läinud. Kuna viimati sai riideid vahetatud soojas Budapestis, siis näen jopedes inimeste taustal suht eksootiline välja. Saan ka sõnumi oma reisikaaslaselt ning selgub, et mul tuleb siin päris kaua oodata. Õnneks on kotipõhjas ajakiri Time, mille seltsis ennast suitsusesse söögikohta sisse sean. Järjekord piiril venib aina pikemaks ja pikemaks...
Alles 7 tundi hiljem saabub piirile Kadri. Liiklusvahendiks turismibuss, mille ta kuskil Poolas kinni püüdis ning sees Itaaliast naasevad eestlased. Vastuseks küsimusele, kas ka mina võin peale hüpata, lüüakse lihtsalt käega- mis seal’s ikka, niikuinii oleme pankrotis. Bussijuht on osav ning tüürib meid järjekorda eirates üle piiri. Eestisse jõuame südaööl, seljataga 36 seiklusrikast päeva. On hea ja väsinud tunne.
