Neljas päev, P: 23.07.00
Lazdijai- Kalvaria- Budziscao
Ärkame ja kuigi ilm on taas ilus, pole enesetunne suurem asi. Meid on tabanud seni reisi suurim ebaõnn ja kui passi korda ei saa siis hüvasti Kreeka. Proovin veel Eesti Varssavi saatkonda helistada, kuid kuna on pühapäev, siis ei saa kedagi kätte. Tuleb vist ikka liimi järgi minna...
Mõned tunnid hiljem ründame minu PVA järgi lõhnava ``valepassiga`` naaberpiiripunkti, mis on tunduvalt suurem kui Lazdijai. Piiripunkti jõudmine osutub üle ootuste raskeks- hääletame ühe koha peal tund ja 45 minutit (see jäigi meie reisi rekordiks), sest keegi ei soovi enne piiripunkti autot kinni pidada ning järjekorras taanduda. Kes ees see mees! Piiri ületamist raskendab samuti tõik, mille kohaselt ei tohi piiri jalgsi ületada. Asume paaniliselt mõnda autot otsima, kuid kõik on paksult rahvast ja kola täis. Lõpus näeme üht Eesti numbriga sõiduautot, mille juht teatab ülbelt palvele meid 500 meetri üle piiri sõidutada, et tema kedagi peale ei võta- niipalju siis eestlase abivalmidusest.
Lõpuks räägime end kolme Leedu ärika peale, kes teel Poolasse autosid ostma. Algab närvesööv piiriületus. Ulatan passi piirivalvurile, kes ilma uurimata lööb templi sisse. Kergendusele järgneb uus vihapuhang. Küll need Poola piirivalvurid on ikka oinad küll. Samas teadvustan, et eks neid totakaid mundrikandjaid leidub mujalgi. Tegelikult on Eesti piirivalvur maailma viisakaim. Loodan siiralt, et ka teiste riikide kodanike vastu. Ühe õppetunni saan veel- nüüdsest liimin alati enne piiriületust oma passi narmendavaid ääri.
Tuju on nüüd taevas olgugi, et meid vaevalt mõned kilomeetrid edasi viiakse. Vahetame žlotte, kinnitame keha ning püüame vahelduseks sini-must-valget lippu lehvitades ühe Eesti reka kinni. See teatab meile, et pühapäeval ei tohi enne kella kümmet ükski suurem auto Poola teedel sõita ning peab kinni ühe bensujaama ees. Söögikoht on täis eesti autojuhte kes mõnusasti sumisevad ja õlut libistavad. Meie sõber autojuht teeb meile sööki ja õlut välja ning organiseerib meile veel ühe Krakovi poole liikuva rekamehe. Korraga tohib sõidutada vaid ühte reisijat. Kui kell saab kümme panevad kõik kiiresti minema. Välja arvatud muidugi minu autojuht, kelle õllelimiit pole veel täis saanud. Mis seal ikka- ronin ta autosse ja viskan narile pikali. Ehk on temalgi piirid...