Kuueteistkümnes päev, R: 04.08.00
Bukarest- Ruse- Bjala- Veliko Turnovo
Niipea kui rong liikuma hakkab, türklased aktiviseeruvad ja pakuvad meile näitliku õppetunni oma potentsiaalist. Üks lakitud kingadega tüüp näppab meie silme all elegantse liigutusega teise tüübi rahakoti. Kolmas tüüp aga veenab meid magama heitma- ikkagi pikk sõit ees. Asjad aga võib mehe peakohale asetada- küll ta valvab. Lisaks voorib kupeede vahel eriti lolli moega vagunisaatja, müts kuklas, kes peagi türklaste naerualuseks saab. Seega valitseb pidev häireolukord.
Kell 3 öösel ületame Doonau ja saabume piirilinnakesse nimega Ruse. Rongijaama koguneb suur rahvusvaheline seltskond, kes samuti meiega rongi jaganud. Passid korjatakse kokku ning viiakse tembeldamisele. Seltsime passe oodates USA rännumehe Jessega, kellega asume koos telkimiskohta otsima, et enne päikesetõusu pisut sõba silmale saada. Kõnnime linnast välja, mööda pisikestest majadest koosnevat kvartalit ja satume koerte slummi. Neljajalgsed on vägagi agressiivsed ning paistab, et neile ei meeldi meiega oma territooriumi jagada. Otsustame koerte territooriumi mitte ülemärgistada ning taandume klähvimise saatel linna tagasi, mis paistab suure lärmi peale ärkavat. Jesse lahkub linnalähedase kämpingu suunas, meie aga liigume maanteele, et kunagise Bulgaaria pealinna Veliko Turnovo poole hääletada. Kuna varahommikusel maanteel vuravad vaid mõned piimaautod ning uni on tappev, siis püstitame telgi maanteeäärsesse tihnikusse ja vajume unne.
Ärkame tohutu kuumuse ja janu peale. Keskpäevane päike on meie telgist soome sauna kütnud. Taamal aga terendab suur kaubanduskeskus kuhu end läbi vaeva kohale lohistame. Meie kartus, et tegemist on miraažiga ei osutu õnneks tõeks. Vahetame DEM-id lekideks ning ostame juua. Saame ka peagi ühe mersu peale, mille juht teatab kohe, et meil siin ei hääletata. Kui suurte mustade džiipidega türklased meid tabavad, siis Kadri müüakse prostituudiks ning mind lüüakse lihtsalt maha.
Bjala linnas vahetame autot. Meie uueks sohvriks osutub eelmise mehe türklasest (!) sõber, kes oma perekonnaga Veliko Turnovo poole teel. Mägine tee viib alla orgu jõe äärde, kus silla remont sunnib kasutama väikest laevatavat alust, mis rattad veidi märjaks teeb. Võrreldes oma põhjanaaber Rumeeniaga näib Bulgaaria rohkem mägisem ja jõukam ning vähem kaootilisem ja eksootilisem- selline Lõuna-Venemaa tüüpi. Ka keel on väga vene keele moodi ning kõik paistavad seda mõistvat. Elevust ja segadust tekitab asjaolu, mille kohaselt eitav vastus tähendab noogutust ning jaatav pearaputust.
Peagi pannakse meid Veliko Turnovo kesklinnas maha. Ostame jäätist ja liigume postkontorisse infojahile. Ootamatult kleebib meile kui takjas külge keegi Rosa nimeline mutt, kes pildialbum oma eelmiste klientidega käevangus, üritab meid agressiivselt oma majakesse öömajale meelitada. Peale kohalikega konsulteerimist võtame pakkumise vastu ning Rosa viib meid mööda kitsaid tänavaid ning küngaskvartaleid oma vanalinna majakesse. Pisikese lisatasu eest valmistab Rosa meile suurepärase rahvusroa, kus sees värsked köögiviljad, loomaliha ja loomulikult kitsejuust. Kõrvale kohalik punavein.
Õhtupoolikul kondame Kadriga linnas, mis koosneb mitmest hoonestatud rohelisest maalilisest künkast. Ühelt platvormilt silmame päikeseloojangut kõrge kindlusetorni rüppe. Rosa reklaamitud lasershow jääb siiski ära, aga tühja sellest.
