Kolmekümne esimene päev, L: 19.08.00
Zakynthos- Lechena- Nafpaktos- Efpalion- Galaxidion- Mikrothive
Iga asi, ka kõige pikem, saab ükskord otsa. Täna on see päev, kus alustame tagasiteed. Kui Kreekasse jõudmine võttis meilt 18 päeva, siis tagasi Eestisse tahame jõuda mitte rohkem kui nädalaga. Enam ei taha pikemalt peatuda mujal kui kodus.
Hommikul teeme veel viimase supluse Joonia mere soolases ja soojas vees. Leian maski ja toru ning uudistan pea tunnikese merepõhja ning värvilisi kalu. Teretame ka naabreid, kes meie lobistamise peale virguvad ning meie eeskujul veeprotseduure võtma asuvad. Keskpäeval pakime asjad kokku ja off we go. Kodu ootab.
Laevasõit mandrile möödub eriliste emotsioonideta. Ka Peloponnesose poolsaarelt Balkani poolsaarele sõidame seekord laevaga- piletid teeb välja lahke kohalik. Laev näeb välja analoogne Eesti saarte ja mandri vahel kurseerivate alustega- tühi ja igav. Jätame mehega hüvasti ja asume taas autojuhte ahistama. Võtame nii pikemaid kui lühemaid vahemaid- seega tempo üle ei kurda, kuid alati võib ju paremini. Homme tahaks kindlasti Bulgaaria piirile jõuda. Eriti lahe kui leiaks piirilt Eesti või vähemalt Baltikumi päritolu (veo)auto. Unistada ju võib.
Õhtuks jõuame Kesk-Kreeka suurlinna Larissa lähistele. Toidujahile siirdume pisikesse külakesse, kus satume kohe kilkavate laste uudishimuobjektiks. Väikesed sõjakad mudilased pole ilmselt turistidega harjunud ja silkavad meil vadistades sabas. Ei aita ka vanaisa kurjustamine- ega igapäev külalisi näe! Asula, mis jääb ilmselt suurtest rännuteedest kõrvale pakub hea ülevaate Kreeka külaelust-olust. Videvikus kogunetakse oma majakeste ette, arutamaks päevasündmusi ning külaklatši. Kuigi on juba hilja, ei käsuta lapsi keegi magama. Ilmselt on unenorm juba palaval keskpäeval siesta näol täidetud. Restorane pole ning süüa saab vaid pisikesest poekesest. Inimesed on endiselt sõbralikud, olgugi et umbkeelsed. Nende jutuvada juhatab meid oliivipuuaeda, kuhu end ööbima sätime.
