Kolmekümne kolmas päev, E: 21.08.00
Kulata- Dragoman
Läbi une kostev klähvimine tipneb sellega, et kellegi koon kopsab läbi õhukese telgiseina Kadrile mööda otsaesist. Järgnev võidukas sorin, kus neljajalgne piirivalvur märgistab profülaktika mõttes veelkord piiri üle- et me ikka aru saaksime, kus see jookseb. Lõbus vahejuhtum igal juhul.
Kui me võpsikust välja ronime saame taas nördimuse osaliseks. Piiril pole endiselt ühtegi autot. Ka meie eileõhtune poolakas on jalga lasknud. Aeg-ajalt mõni auto siiski ilmub ning enne piirivalvurite küsimustele vastamist, tuleb neil meile vastust anda. Lõppuks näkkab üks pisike Suzuki, kus sees ungarlastest abielupaar, kes peale mõneminutilist omavahelist arutelu otsustavad meile küüti pakkuda. Suunaks on küll Budapest, kuid meie suureks ehmatuseks plaanivad nad koju sõita läbi Jugoslaavia. Meil aga Jugoslaavia viisat pole. Seekord järgneb pisut pikemat sorti nõupidamine, mis taas meile positiivselt lõppeb. Vastutulelikud ungarlased muudavad oma marsruuti ning on nõus Budapesti läbi Rumeenia sõitma.
Kella 16. paiku jõuame väikesesse kämpingusse, kus ungarlased plaanivad öö veeta. Istume näljaste nägudega klaasist restorani ukse taga ja ootame koka saabumist. Kaks tundi hiljem sööme kreeka salatit ning minu erinõudmise peale küpsetab bulgaarlane ka ühe omleti. Jalutame ka veidi ümbruskonnas ringi ja püstitame oma suures ihnuses telgi kämpingu aia taha.