Üheksas päev, R: 28.07.00
Liptovsky Mikulaš- Jaškna Demjanovska
Öösel on selline tunne, nagu oleks ihuliikmed külmkappi unustanud. Kahepeale ühest magamiskotist paraku Kesk-Euroopa juuliöödel suurt kasu pole. Lisaks tunnen ennast hommikul erakordselt nigelalt ning linnakese apteegist ostetud kraadiklaas kinnitab mu kartusi veelgi- 38 kraadi palavikku! Mis aga veelgi hirmuäratavam- ka Kadril on kehatemperatuur kõrge, olgugi et ka tema ei tähelda ei köha, nohu ega kurgukipitust. Meid on tabanud salapärane viirus.
Soe pea aga mõistusele hästi ei mõju ja varsti lõdiseme Demjanova jääkoopas, kuhu rumala peaga ekskursioonile otsustame minna. Kuigi väljas on soe, siis koopasügavuses on temperatuur nulli lähedal. Lõdisedes ja palavikku trotsides ei oska seda jäist 45. meetri sügavusel asuvat labürinti õieti nautidagi. Ronime taas päevavalguse kätte ja ühtäkki tunnen täielikku ükskõiksust. Jõuame Kreekasse või ei jõua, elan või suren, edasi või tagasi- see kõik tundub hetkel täiesti tähtsusetu. Saaks ainult voodisse. Kuna ka Kadri ei oska minusuguse hädavaresega midagi peale hakata, siis võtame koobaste lähedale võõrastemajja ühe toa. Vajun kohe sängi ja näen läbi udu hostelipersonali ehmunud nägusid, kes meile kuuma teed keedavad. Palavik tõuseb 39 lähedale ning keha rappub külmavärinatesse.
Kuid jällegi leiab tõestus iidne tarkusetera, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Minu vintske kaaslane veab ennast läbi palaviku maanteele ja üritab 20 kilomeetri kaugusele linna hääletada. Peagi peatub ei keegi muu kui apteeker, kes lahkesti Kadri linna sõidutab, jutu järgi diagnoosi paneb, apteegist rohud annab, supermarketist toitu ostab ning Kadri tagasi hostelisse sõidutab. Saame teada, et meil on miskit sorti lihaste põletik või õigemini kurnatus, mis mägedest endaga kaasa tõime. Igatahes võtame rohud sisse ja vajume taas rahutusse unne.