Kahekümne seitsmes päev, T: 15.08.00
Mykeene-Argos- Myli- Tripoli- Levidion- Vytina
Hommikul on tuul nii kõva, et tahab telgi minema viia. Kui meid sees poleks, siis vist lendaks me kilemajake minema. Ilm on aga endiselt soe ning tugev tuul eriti ei häiri. Pakime asjad ning liigume muistse Mykeene varemete suunas- koht kus Homerose järgi elutses Trooja sõja veteran, kuningas Agamemnon.
Meeldivaks üllatuseks rahvuspüha tõttu meilt piletiraha ei nõuta. Seega laskume mööda mäekülge alla ning oleme ümbritsetud 19. sajandil saksa arheoloog Heinrich Schliemann poolt väljakaevatud üle 3000 aasta vanustest müüridest. Tunnen, nagu oleks kunstiajaloo õpikusse sattunud. Eriti palju äratundmisrõõmu pakub kuulus lõvivärav. Põnevamaks atraktsiooniks on sügav käik, kuhu viivad ebakorrapärased ja libedad trepiastmed.
Täpselt 4 nädalat tagasi vehkisime Tartu-Valga maanteel sildiga, kuhu oli maalitud Olympia. Tempo pole just kiita olnud, kuid viimase kuuga oleme näinud ja kogenud tõeliselt palju. Nüüd on siis jäänud viimane sihtmärk. Paraku kulgevad autovoorid mere, mitte sisemaa suunas- vaba päev tuleb ikka mere ääres veeta. Meil on vaja aga liikuda teises suunas.
Järgmised 100 kilomeetrit liigume teosammul 12. erineva iseliikuri abil. Omapäraseima sõidukogemuse pakub kohalik talumees oma veoauto kastis. Olympiasse jääb aga ikkagi veel teist samapalju maad. Pimedus võtab peagi maad ning oleme sunnitud väikese linnakese juurde laagrisse jääma. Õhtul pugime veel kohalikus restoranis pizzat ning kasime end linnarahva uudishimulike pilkude all purskkaevul.
