Kolmekümnes päev, R: 18.08.00
Zakynthos
Beib ja tema ülemteener keeravad telgis alles teist külge, kui nende naabermaja on juba põõsastesse peidetud. Istume bussi, mis viib meid sadamasse. Peagi tungleme kitsal laevakail ja otsime kohta, kuhu maha istuda. Väike puust mootorsõiduk on tõsiselt ülerahvastatud ja näeb välja nagu Kuuba pagulaslaev.
Peagi tüürime sadamast välja ning kerge laine paneb laevukese kõikuma. Saar ise on 400. ruutkilomeetri suurune, kus elab umbes 35 000 inimest. Lisaks veel tuhanded turistid. Zakynthose rannajoon on enamasti kaljune, kuid leidub ka liivarandu. Ühe suunas me hetkel ka triivime. Kuulus ’shipwreck beach’, Zakythose sümbol, on maismaa poolt piiratud massiivsete kaljumürakatega ning valgel liival lösutab vana laevavrakk.
Nagu ikka pakendatud toodetega, ei paku rand säärast elamust kui postkaart, mille järgi me Ateenas Zakynthose oma reisisihiks määrasime. Probleemiks taas see tohutu ülerahvastatus. Lisaks peatume lubatud kahe tunni asemel rannas vaid 45 minutit- vaja ju uusi inimesi juurde tuua. Samuti tunnetan kerget merehaiguse puhangut, mis muudab kruiisi minu jaoks pisut ebameeldivaks.
Õnneks teeme rannikuvetes ühe pikema peatuse ning peale värskendavat suplus läheb enesetunne paremaks. Sooritan laevadekilt mõned vettehüpped ning ujume kristallpuhtas vees. Kõrgetesse kriitkaljudesse on vesi uuristanud koopad, kuhu meie laev siiski sisse ei mahu. Ülevalt reelingult vette jõllitades näeme ka delfiini sabaotsa.
Kui õhtu eel taas kindlal maal seisame, siis on pigem hea meel, et laevasõit läbi sai. Kuna homme on plaanis kodu poole hääletama hakata, siis otsustame tänase õhtusöögi pisut pidulikumas meeleolus läbi viia. Zakynthos city rannapromenaadil restoranipõuda pole. Valime ühe välja ning tellime alustuseks purgitäie majaveini. Taustaks valgustab küünal, soojendab meretuul ning lõõritab moosekant. Igati hubane lõpuõhtu.
