Kahekümne neljas päev, L: 12.08.00
Arachova- Levadia- Afidne- Ateena
Ärkame keset ööd mürina peale. Valgussähvatused ning kahtlane kahin ennustab vaid ühte- tulekul on torm. Plaanime oma asjad kiiresti kokku pakkida, kuid on juba hilja. Tõuseb metsik tuul ning telk on ühtäkki valge nagu päeval. Välgusähvatused ja kõrvulukustavatele kärgatustele järgneb tohutu vihmavalin, mis surub telgi lae pea meetri võrra allapoole. Justkui oleks kose alla sattunud. Välk töötab stroboskoopi kombel ning kuna oleme kõrgel mägedes, tundub nagu pilluks Zeus oma nooli otse meie pihta. Satume kergesse paanikasse ning käime välja traditsioonilise kroonlühtri lubaduse. Kui juba tundub, et kõuepilv on möödas tuleb kiiresti uus- ja nii pea mitu tundi.
Hommikul on taas kõik päikeseline ja rahulik. Pakime telgi kokku ja tunneme heameelt, et kole on möödas. Asume Ateena poole teele ning esimene sohver teeb meile järelšoki. Nimelt peab tüüp keset sõitu ühtäkki oma Yugo teepervel kinni ja pöördub sõrmi kokku hõõrudes nõudlikult meie poole. Õnneks ei ihalda mees mitte meie raha, vaid tagaaknal lebavat suitsupakki.
Ka järgmine küüdipakkuja teeb meiega pisut musta huumorit, jättes meid maha keset kiirteed. Siin hääletame pea tund aega. Lihtsalt kiirused on nii suured, et pidurdamine tundub ohtlik. Veoautol, kes meid kitsikusest päästab, kulub kinnipidamiseks pea 300 meetrit. Paraku saame rekaga vaid linna piirini. Siit jääb kesklinna 10 kilomeetrit kõrvetava päikese all. Mis muud, kui vingume ja kõmbime. Õnneks komistame peagi ühe abivalmis eeslinlase peale, kes meile trammipiletid pihku surub ja peatuse kätte näitab.
Peagi leiamegi end Ateena kesklinnast. Kuigi on laupäeva õhtupoolik, on kõik kohad suletud. Infopunkt kaasaarvatud. Mingi erilise nipi läbi leiame otse kesklinnast Big Maci hinnaga räpase hotellitoa. Saame nii tudengi kui eestlase allahindluse. Dušširuum paikneb koridoris ja näeb välja nagu kanalisatsioonikaev. Aga peaasi, et toal neli seina ning katus. Muud me ei vaja.
Sooritame ka väikese õhtuse jalutuskäigu, jättes suuremad avastused järgmiseks päevaks. Tundmatu sõduri memoriaali eest leiame suurte sussidega valvuri, kellel omakorda valvur, et palav päike ja tüütud turistid liikumatule sõdurile liiga ei teeks. Kõditan valvurit kõrvast, mille peale tüüp vihaselt püssiga vastu maad lajatab. Liigutas! Liigutas! Selle peale tuleb ka valvuri valvur ligi. Teeme ruttu minekut.
Läbi suure ja meeldivalt varjulise pargi ehk rahvusaia kõndides jõuame marmorstaadionile, kus 1896. aastal toimusid esimesed kaasaegsed suveolümpiamängud. Staadioni seintele on graveeritud kõikide kreeklastest olümpiavõitjate nimed ning ka vana Coubertain pilgutab kavalalt silma. Istume marmortribüünil ning teen ka ühe auringi. Vastupidiselt teistele asjatundmatutele turistjooksjatele lidun staadioniringi kellaosutite suunas. Täpselt nagu 104 aastat tagasi kombeks.
Pärast parlamendihoone, presidendipalee ja ülikooli peahoone seiramist loeme internetikohvikus uudiseid. Tundub, et Eestimaal on kõik kombes ka ilma meieta.
