Kuues päev, T: 25.07.00
Poronin- Zakopane- Lysa Polana- Zdiar- Tatranska Kotlina
Hommikul avaneb ärklikorruselt kosutav vaade. Meid ümbritsevad metsaga kaetud mäed, kõrged kaljunukid ning armsad majakesed. Lapsepõlves usinasti kõiksugu lasteraamatuid lugenud meenub, et just Poroninis peatus vahetult enne maailmasõja puhkemist tuntud revolutsionäär ja põrandaalune Vladimir Uljanov. Tol ajal kuulus lõuna Poola veel Austria- Ungari koosseisu ning üldiselt Leninil vedas, et teda Vene spiooni pähe maha ei lastud- sõdisid ju kaks impeeriumi vastasleeris.
Veidi toimetamist ning juba lahkumegi jalgsi Zakopane suunas. Ilm on ilus ja tuju hea. Ostame tee äärest veidi virsikuid ning arvame, et mida lõuna poole, seda odavamaks puuviljad lähevad. Pisut kõmpimist ning peagi leiame end Zakopane keskusest. Linnake on küll kena, kuid tohutult ülerahvastatud. Kõnnime mööda peatänavat, kuulame tänavakontserdi, imetleme eemalt kõrguvaid mägesid ning piidleme suusahüppetorne. Mekkimata ei jää ka kuulus Zywieci õlu.
Pärastlõunal hakkame otsustavalt Slovakkia suunas liikuma. Mööda käänulisi mägiteid viib tee pisikesse Lysa Polana nimelisse piiripunkti. Tunnetan taas allergiat igasuguste piiriinstitutsioonide vastu, kuid seekord läheb kõik õlitatult ning peagi kõnnime mööda üksildast maanteed sisemaa suunas. Autosid pole üldse, kuid hetkel ei tundu see fakt meid üldse häirivat. Slovakkia ilu on haaranud kõik meie meeled ning hetkel on staatilisus mobiilsusest olulisem. Päike mägedes, lumi tippudes, külad metsades, lehmad kelladega, mägiallikad vetega, heinalised hargiga. Miks ma siin alles esimest korda olen?
Kadri täidab veepudelid ning uurib kohalikelt teed. Ise lippan kauguses paistva mägihotelli ning vahetan kohalikke kroone. Tagasi jooksen võidu hobukaarikuga. Kuna tee viib alla mäge, siis palju alla ei jää. Vahepeal on Kadri kinni püüdnud kaks ungari rekameest, kes meile küüti pakuvad. Vaatame kuidas orgudes kerkib udu ning otsustame öö Tatrate veerel veeta, olgugi et ungarlased on valmis meid Budapestini viima. Palume peatust ühe teeäärse võõrastemaja juures, kus ``Ida-Saksa turisti`` kombel rahvusrooga nõuan. Tulemuseks on kartulist ja hakklihast valmistatud pudruline, kann üliodavat õlut ning 20 DEM-ine kahetoaline hosteli tuba.
