Kolmeteistkümnes päev, T: 01.08.00
Monor- Törökszentmiklos- Fegyvernek- Karcag- Oradea
Päeva alustuseks väike MTV hommikutunnike, kontinentaalhommikusöök ja õmblemistööd. Seejärel asjad kokku ja maanteele. Avastan, et olen kaotanud Slovakkia-Ungari Hallwag kaardi ning lippan tagasi motelli seda otsima. Paraku ei leia ning see teeb tuju pisut halvaks. Olen viimasel ajal palju asju kaotama hakanud ning see pole reisil sugugi hea. Sellise tempoga jõuan Kreekasse püksata, kui üldse jõuan.
Kuna piirini on veel umbes 180 kilomeetrit, siis otsime kotipõhjast välja järjekordse kaardi, mis katab meie reisi järgmiseid sihtmärke- Rumeeniat ja Bulgaariat (etteruttavalt öeldes, läks ka see kaart hiljem kaotsi). Avastame rõõmuga, et ka tükike Ungarit on kaardile jäänud, seega hätta ei jää. Detailne kaart on hääletamisel väga vajalikuks abimeheks, kuna enamus kohalikke vahemaid läbivaid autosid ei vii sind soovitud sihtkohta, vaid lähedal asuvatesse linnadesse. Kuna kohalikud palju võõrkeeli ei räägi, siis on alati raske taibata, kuhu sohvrid parasjagu suunduvad. Seega tuleb neile kaart nina alla susata ja paluda kaardil sihtkoht välja näidata. Kui see kattub meie marsruudiga, siis istume peale. Seepärast ei kasutanud me hääletamisel ka silte- parem on pidevalt liikuda, sest mida lähemale sihtkohale, seda rohkem liiklejaid sinna suundub. Selline kohati teosammul kulgemine on küll mõnikord kurnav, kuid alternatiiviks on ühe koha peal passimine ning armutul päikesel enda praadida laskmine. Pealegi, mida rohkem küüdipakkujaid, seda rohkem huvitavaid inimesi.
Täna liigume edasi mööda Ungari lauget idaosa põhiliselt kaubaautode seltsis. Ühes kohas asub meile konkurentsi pakkuma keegi mammi, kes ilmselt bussist maha jäänud. Naerame tema campi hääletamisstiili, kus tädi asub energiliselt pöialt viibutama alles siis, kui autod temaga kohakuti. Igatahes meist jääb tädike tee äärde edasi võimlema. Näeme üle hulga aja ka teisi hääletajaid ja röövime ühtede nina alt häid hääletustavasid eirates ühe Rumeenia numbrimärkidega reka. Ja see on suurepärane saak.
Roolis istub umbes kolmekümnendates aastates vuntsidega lõbus vennike nimega Adrian, kellest saab meie suurim abimees Rumeenias. Kuigi tüüp on umbkeelne, valdab ta siiski autojuhtide standardmurret- segu rahvusvahelistest sõnadest ja keha keelest. Mehe ületamatuteks lisaväärtusteks on tema abivalmidus ja koomiline huumorimeel, mis meid Kadriga peagi naerukrampideni viib. Esmalt laseb ta meid deodorandiga üle ja seejärel asub kätega vehkides meile Rumeenia olukorda tutvustama. Selgub, et Rumeenias on tavaliselt kaks situatsiooni: problems ja no problems, kusjuures esimest esineb tunduvalt rohkem. Eriti sagedane on zap-zarapi nimeline nähtus, mis maakeeli vargusi tähendab.
Piiril on väga palju autosid, kuid kuna oleme Adrianist ja tema žestikuleerivast mulast vaimustuses, ei hakka eespoolt muid autosid otsima. Pealegi saame temaga pea Brasovini välja, mis on meie Rumeenia peasihtkohaks. Teeme aega parajaks piiril asuvates söögikohtades ning seejärel istume autosse tagasi. Adriani kolleeg Joan on samuti igati velbas vennike ning koos moodustavad nad suurepärase huumoritandemi. Nende pläma nautides möödub aeg kiiresti ning öö laskudes näitame piirivalvuritele passid ette. Seega alustuseks no problem. Siin vahetan ka raha ning saan suure pakitäie leude omanikuks.
Adrian käsib meil lapsevanemalikult narile magama heita ning kuna rammestus on suur, siis ei hakka vastu vaidlema. Ise sõidab ta veel veidi edasi. Kui kaua täpselt, jääb uinumise tõttu teadmata.