Neljateistkümnes päev, K: 02.08.00
Oradea- Cluj Napoca- Turda- Sibiu- Brasov
Ärkan kahtlase krabina peale. Alguses ei adu, kus või mis krabiseb, kuid siis hakkan taipama, et hääled kostavad meie maanteeäärsele platsile pargitud auto tagant. Kahtlustan juba lastivargaid, kui minu rabistamise peale ärkav Adrian segase võitu loosse selgust toob. Mees avab silmi hõõrudes autoukse ja küsib, kas me Animal Planetit tahame näha. Kiikame õue ning meie palge ette astub neli räpast, kasimata ning arglikku põnni. Adrian võtab kilekotist mõned hilbud, mida ta väidetavalt Saksamaalt prügikasti kõrvalt korjas ning hakkab neid mööda põldu laiali pilduma. Ja tõepoolest, inimlapsed muutuvad ühtäkki loomalasteks ning lähevad näruste riiete pärast kisklema. Naljakas see siiski pole, pigem kurb. Ka Adriani muidu lõbusad silmad on kurvad, kuid hilbud lendavad endiselt kõrge kaarega põllu suunas. Meie küsimuse peale, kus nende vaeste laste vanemad on, nipsab Adrian näpuga kõri pihta.
Niisiis Welcome to Romania. Igatahes esimene kontakt kohalike oludega on paljulubav ning mida rohkem sisemaa poole liigume, seda rohkem hakkab tunduma, et oleme Euroopa asemel Ladina-Ameerikasse sisse põiganud. Ääretud päevalille põllud vahelduvad kõrbenud ja kidurate väljadega. Sekka luitunud punaste kivikatustega lumivalged majad ning prügist ummistunud kuivanud jõesängid. Auklikul ning kitsal maanteel sõeluvad mustlaspere härjakaarikud, kuhu terve maine vara peale kuhjatud. Lisaks veel hobuvankrid, kus kutsariteks päikesepruunid õlgkaabudega vanamehed. Teeme ka väikse peatuse teeäärses söögimajas, mille lähedal igasugu träni müügiks pakutakse.
Maastik muutub künklikumaks kui läheneme Cluj Napoca linnale. Oleme jõudnud Transilvaaniasse, mis tuntud tänu Vlad Tepeši nimelisele krahvile. Tegemist on 15. sajandist pärit kohaliku isevalitsejaga, kes oma maad Türgi vallutajate eest kaitses. Lisaks sõjapidamisele tegeles mees hobi korras ka oma oponentide teibasse ajamise keerulise kunstiga. Kuulsust on krahv siiski võitnud teiste, talle tõenäoliselt vägivaldselt omistatud veidrate omadustega- nagu näiteks vere imemine või kirstus magamine. Seega tunneb laiem avalikkus kohalikku staari pigem vampiir Dracula nime all.
Meie aga jätkame sõitu üle Turda küngaste ning naerame endiselt Adriani nalju. Silma hakkab ka maanteeprostituute ehk madaame, nagu Aadrian neid kutsub. Meie pärimise peale, kuidas tal endal madaamidega lood on, välgutab sohver abielusõrmust. Kuna teed muutuvad äärmiselt viletsaks, oleme sunnitud liikuma alla 70 kilomeetri tunnis, taustaks Adriani sõim: Rumenia autobahn shaisse! Auto hüppab nagu hobune üles-alla. Ilm on muutunud üleöö troopiliseks ja päike kütab halastamatult.
Sibiu linna lähedal jätab Adrian meiega hüvasti. Naine-lapsed ootavad. Meie aga vahetame autot ja saame Joani naljade osaliseks. Mees laseb vaheldumisi vilet ja signaali. Põhjust ei suuda tuvastada. Samuti on tegelinskil iga maanteeaugu kohta üks sõimusõna varuks. Mehed on ilmselgelt Saksamaa suurepäraste teedega ärahellitatud. Ka politseinikud ärritavad Joani. Need pidavat selle bandiitide riigi peabandiidid olema.
Õhtuhämarus leiab meid Brasovist. Linnas, kus elab üle 300 000. elaniku paikneb Transilvaania Alpides, enam-vähem Rumeenia keskel. Nüüd peame omapead hakkama saama ja jälgima, et keegi meile zap-zarappi ei tee. Prioriteet on öömaja leidmine, mis kuidagi õnnestuda ei taha. Meie nõutute nägude peale kõnetab meid keegi kohalik sakslane ning uurib, mis mureks. Algul pakub ta meile kohta oma tuttava hotellis, kuid kuuldes hinda ja nähes seepeale meie krimpsus nägusid, tekib lahkel mehel uus plaan. Nimelt tassib ta meid oma Rumeenia tüdruksõbra häärberisse. Oleme loomulikult hämmeldunud, kuid vastu vaidlemine tundub hetkel eriti totter olevat. Tüdruk paigutab meid külalistemajja, annab puhtad linad ja käteräti ning soovib head ööd. Imelik on olla...
