Kaheteistkümnes päev, E: 31.07.00
Budapest- Szentendre- Monor
Täna teeme Budapestist sääred. Jätame hüvasti oma armsa Vaci tänava vanatädiga, kellel ilmnevad lisaks kõvale kuulmisele ka mäluprobleemid. Nimelt ei suuda tädi meenutada, et me talle paar minutit tagasi korteri võtmed tagastasime. Aitame võtmeid otsida ning lisame oma reisivestmikku veel ühe tädi naljaka repliigi: uur iiz it?
Linna piirile üritame seigelda metroo abil jänest sõites. Selle asemel, et lõuna poole minna, võtame suuna ajutiselt põhja, et külastada Budapestist 20 kilomeetri kaugusel olevat muuseumlinn Szentenderit. Linnakeses on palju kirikuid, galeriisid ning suveniiripoekesi. Viimasest omastan oma kollektsiooni jaoks rohelise Ungari kütikübara, mis pärineks justkui Eda-Ines Etti garderoobist. Kadri jällegi toob igast maailmanurgast kellukesi ning ühe säärase ta endale ka lunastab.
Lõunaks manustame hiiglasliku ja küpse arbuusi, mis mõjub magusalt ja värskendavalt. Satume taas Budapesti ning ülejäänud päeva tegeleme peaasjalikult linnast väljasaamisega. Abimeesteks metrood, trammid, bussid. Õnnetuseks kaotan oma Eesti lipu, mis seni võidukalt koti küljes lehvinud. Jõuame Budapesti piirile ja saame küüti järgmise väikelinnani, nimega Monor. Kuna hakkab hämarduma, siis otsustame ka siia pidama jääda. Õhtusöögiks võtan esimese kohaliku guljaši, mis mõnusalt vürtsine.
Traditsiooniliselt jätame telgi tööta ka seekord, sest viimane külm kogemus Slovakkiast püsib veel liiga värskelt meeles. Võtame maanteeäärses hostelis kahe magamistoaga luksnumbri. Hind, mis seekord siiski väga odav pole, sisaldab ka hommikusööki. Kolame veel veidi hämaras väikelinnas ning eirame raudteed ületades liikluseeskirju. Saame seepeale kohaliku konstaabli käest ata-ata ning lubame, et enam nii ei tee. Politseinik viha siiski ei pea ning jagab hiljem poes kohtudes näpunäited kohalikke õllede kohta.
