Viieteistkümnes päev, R: 19.01.07
Sevare- Gao- Labbeganza
Pärast öist bussisõitu, mis seekord oli isegi natuke mugav, jõuame enne päikesetõusu Gaosse. Oleme taas Saharale lähemal ning linn on pisut liivane. Lunastame pileti Nigeri pealinn Njameysse, mis lubaduste kohaselt juba samal päeval kohale jõuab. Ehkki meie viisade kehtivus algab alles homme, oleme juba piisavalt kogenud, et kohalikke prognoose mitte liiga tõsiselt võtta. Võtame koha sisse veoauto kasti paigutatud pinkidel, lootuses, et enne keskööd meie ´buss´ piirile ei jõua. Samas anname endale aru, et tuleb üpris ropp sõit- seda just bussi hügieeni silmas pidades. Enne aga tülitsen ühe asjapulgaga, kes nõuab raha minu koti katusele upitamise eest. Üritan meest rabada isamaaliiduliku retoorikaga, väites, et rahas ei peitu õnn. See ajab mehe alguses väga segadusse, kuid pika peale kogub end ja saab ka oma järjekindluse eest premeeritud.
Juba Gaos tutvusime laheda selliga, kel nimeks Ben. 29. aastane Lõuna-Inglismaalt pärit ajakirjanik on veetnud Lääne-Aafrikas juba 3 kuud. Mehe eesmärk on liikuda mööda Nigeri jõge- Guineast kuni Nigeerias asuva deltani välja. Hetkel seikleb mees üksi, kuna sõber Dan kaotas Bamakos passi ja peab nüüd Prantsuse saatkonna kaasabil ajutist reisidokumenti taotlema. Rännumeeste seiklustest võib lähemalt lugeda siit: http://blogs.bootsnall.com/nigerriverproject/
Sõit aga kulgeb aafrikalikku loogikat järgides. Tankimiseks ronib asjapulk vooliku ühe otsaga katusele ning hakkab kanistrist ülevalt alla valama. Järgmine asjapulk pistab vooliku teise otsa paaki, endal koni suunurgas tossamas. Piiril aetakse inimesed bussist välja, kes kogunevad lõdisedes ümber lõkete. Tundub, et pimedas piir ei tööta- seega oli lausa suurepärane idee ööseks siia sõita. Tõotab tulla külm uni.
